20.-22.12.09, London

Lühidalt ja selgelt mõned üldised faktid ammulubatud teemal:-Alustasime reisi land roveriga läbi lume ja jää Schipholi sõites, kus tavapärase kahe tunni asemel pidim viivituse tõttu lennukile pääsemist kolm ja pool tundi ootama. Lõpuks lennukisse saades lisandus tollele passimisele veel neli tundi. Sest õues sadas lund. Õnneks vedas meil siiski rohkem, kui neil, kes rongiga Mandri-Euroopast Suurbritanniasse minna tahtsid-- ühtki rongi ei liikunud ei tol päeval, kui me reisi alustasime ega ka tollel, kui tagasi Hollandisse sõitsime.
-Hotellis tuli kraanist leige vee asemel (tõesõna, nagu mu host-isa juba ette hoiatanud oli) kaks juga-- tulikuum ja jääkülm.
-Punased kahekorruselised bussid olidki igal pool!-Sõitsime metrooga!-Tegime kohustusliku tuurikese turistipaadiga mööda Thames'i.-Inimesed, ülla-ülla, ei rääkinudki kõik inglise keelt! Lennukis kuulasin pealt soomlasi, restoranis lärmas suur grupp prantsuse koolilapsi, tänavad olid täis eksinud hollandlasi. Isegi hotelliadministraator oli tibake lõunamaise aktsendiga.
-Käisime kinos "Avatar"i vaatamas, jee, 3D!
-Enamiku ajast jalutasime siiski niisama, külastasime erinevaid poode ja ja vaatasime niisama ringi. -LONDONIS SADAS KA LUND! ...Mis polnud mitte kõigi arvates positiivne. Liiklus oli häiritud, inimestel külm. Ilus oli.-Kolmanda päeva hommikul põikasime enne tagasilennule minemist ka Tate Britain'ist läbi.
-PS! Lennujaamas müüakse postkaarte, aga postmarke mitte!

varajane vahetus

25. detsember '09:27. detsember '09:

jõulud läbitud!

Puhastasin ube: jõululaupäeva eri:...jätkasin hooajale vastavamate tegevustega ehk tegin esimest korda elus ise piparkooke + glasuuri ka! Veidike kummaliselt heledad ja maitselt mahedad tulid, aga mekkisid siiski väga hästi! Kuusk on toas, majad kaunistatud, poodides odavad jõuluhinnad, lumi maas. Samas on need ainsad tuttavad traditsioonid, mida järgitakse; jõulud on siin siiski teisejärgulised, suur kingijagamine sai detsembri alguses juba tehtud ning kuu lõpus on aeg süüa!! ..aga mitte verivorsti ega hapukapsast, vaid ikka kartuleid ja karbonaadi. Seekord siis sellised talvised pühad.

(PS! Üritan lähipäevil tagantjärgi meie 20.-22. detsembri Londoniskäigust ka midagi üles tähendada... Hetkel ei jaksa.)

17. detsember, 1. lumi

15. detsember: 10. detsember:
17. detsember: Esimese lume puhul kuhjusid autod ummikutesse, jalgratturid hunnikutesse ning füüsikaõpetaja lubas poisid õue lumememme ehitama(mis siiski päädis suure lumesõjaga... "Dit zijn mannen... Ze kunnen nooit iets bouwen") ja pakkus teed ja šokolaadikomme.
Luban armulikult kõigil endale pühadekaarte saata ja võite loomulikult oma aadresse ka jagada, sest mul veidike ebameeldival kombel aega kirjutamiseks kõvasti üle.

sinterklaas ja elumärgid

Suutmata mälu piisavalt korrastada, kirjutan vahepeal toimunu üles vast lugejatele üsna segases maneeris.

• Keeletesti tulemused olid igavalt lugemine: "hea", rääkimine: "hea", kuulamine: "hea" ning vürtsiks kirjutamine: "väga hea". Ei midagi üle ootuste, rumalad pisikesed vead ning suulises osas, nagu alati, liigne närv. Kõigi kuulujuttude ja vaatluste põhjal tabasin aga ära, et too keeletest on igal aastal täpselt samasugune...

• 22. novembril saime taas Noord-Hollandi YFUkatega kokku, seekord Castricumis, kus veetsime pühapäeva varajases Sinterklaasivaimus. Hollandis on talve alguse tipphetkeks jõulude asemel 5. detsember, kus Hispaaniast saabub üsna meie Jõuluvana-sarnane Sinterklaas, abilisteks mitu väikest neegrit, kelledel koondnimeks Zwarte Piet. Kingitustega, mis nad kaasa toovad, on ka teps teine lugu, kui meie, Eesti omadega. Enamik pakke, mis Sinterklaas toob, on varustatud kas mingi kavala üllatusnipiga(mina näiteks peitsin oma kingituse kohvifiltripaki sisse) ning luuletusega, mis ideaalkujul sisaldab endas kõiksugu naljakaid juhtumeid, vihjeid ning vahel lausa pilkeid saaja kohta. Kõik see siiski sõbralikus pühademeeleolus.
Loosisime YFUkatega üksteisele pakke, sõime, jõime, muljetasime. Leppisime Meriliniga kokku, et tuleval reedel teeme taas Amsterdamis tiiru.

Mõeldud-- tehtud!
Uus nädal tõi aga päris mitmeid üllatusi, alustades ilmast, mis oli lausa nõnda tormine, et kolm viimast koolipäeva eskorditi mind autoga kooli, lisades juurde tavaliste 50-minutiliste asemel 40-minutilised koolitunnid(millest suur osa ära jäid), ning lõpetades sellega, et pälvisin kõigi imekspanu ja aplausi, kui skoorisin hollandi keele testis hindeks 6,7! Enamik punkte sain küll tänu lühikesele kirjavahemärgistusülesandele, mille oma eesti keele grammatikast kaasasaadud tarkusega üsna õigesti ära tegin. Järgnev test paar nädalat hiljem ei läinud küll teps mitte nii hästi, 25st loogika- ja grammatikavigu täis lausest suutsin vaid 12 õigesti ära parandada; samas oli õpetaja jätkuvalt mu üle uhke.

• 27. novembril saime kätte oma kooliraportid ning selle pealt loetud infost ning saksa keele õpetaja kaebustest juhindudes vahetas klassijuhataja mu saksa keele tunnid(kus ma tõesõna kohati mitte midagi peale joonistamise ei teinud) Klassieke Culturele Vormingu vastu. Ehk lihtsamalt öeldes: minu koolis tähendab see Vana-Kreeka ja -Rooma ajalugu, filosoofiat ja vist ka veidike kunsti. Mis igal juhul sobib mulle rohkem kui saksa keeles ametlike kirjade kirjutamine.
Tolsamal reedel jäid ridamisi ära kõik tunnid pärast kella 12t. Sõitsin rongiga Amsterdami. Centraal stationi liuguste vahelt linna poole piiludes viirastus mulle hetkeks, et imepeenikesed vihmapiisad, mis päikese käes sillerdasid, on lumi. Tutkit.
Kella neljaks saabus Merilin. Ootasime tunnikese vaksalis, lootes, et ehk keegi ühineb meie kino-otsinguretkega, kuid pidime lõpuks alla andes läbi vihma ja lompide filmimaja otsima minema.
"Michael Jackson: This is it" varemplaneeritud "2012" asemel. Mitte mingi igav biograagia, vaid killuke kogu selle ürituse ettevalmistamisest, mis olemata jäi. Armas ja südantsoojendav killuke, millesse publikul nii hõlbus kaasa/sisse elada, koormamata end üleliigse jamaga, mis Jacksoni ümber viimased kümme aastat tiirelnud.

• Järgneval reedel käisime Julieti ja Roaniga mööda õhtust Hoorni ringi ja tegime nalja. Ning pärast mitut tundi vihmastel tänavatel Biitlite hittide laulmist panime paika, et pärast jõule teeme koos filmiõhtu.

• 5. detsembril saabusid meile päris Põhja-Hollandist Friisimaalt külla host-ema õde ning tolle kaks poega. Kambakesi jagasime juba varemmainitud Sinterklaasiõhtu puhul kinke ning luuletusi. Mugav perekondlik koosviibimine-- polnudki nii hirmus, kui varem kartnud olin.

• Edaspidi üritan hoolsamini järge pidada!

Artis

Sattusin loomaaeda, minetasin pildistamisoskuse. Kogesin äratundmisrõõmu, kohtudes loomakestega, kelle liigikaaslaseid varem Eestis näinud; uudistasin esimest korda elus kaelkirjakuid, kapibaarasid, suurt jõehobu, gorillasid ning kääbusmarmosette.
Kordaläinud päev ja palju pilte!

Rongid, Arctic Monkeys ja keemiaeksperimendid

Alustan seekord kolmapäevast, mil õige aktsioon pihta hakkas. 

Kohe, kui koolipäev kell viis läbi sai, jooksin rongijaama, et sealt järgmine rong Amsterdam Blijmer Arenale võtta, kus alates kella kaheksast õhtul Arctic Monkeys kavas oli. Mu ehmatuseks anti aga üsna pea pärast mu plaanide selget kujuvõttu teada, et mu rong jääb +/-10 minutit hiljaks.
See oli alles algus. Magasin siis õige masina maha, pärast seda aga kiilus mulle tähtis rongiinfotabloo kinni, seega seisin tund aega üsna nõutult keset vaksalit, julgemata alternatiivset marsruuti võtta.  Ühel hetkel sain aga Juanjolt kõne teemal "Kus sa oled?!", seega vandusin siiski alla ning sõitsin ühe juhuslikult just minekuvalmis olnud rongiga Amsterdam Sloterdijki, mis on jube keeruline ning mitmeosaline rongijaam-- ehk järgmisele rongile, mis mu otse pealinna viis, jõudsin väga napilt-- jooksin mööda erinevaid ehitisi, leidsin õige perrooni, hüppasin vagunisse sisse ning vaid hetk hiljem sulgusid uksed mu taga.
Keskjaamas avastasin pangaautomaadi, millega sai eesti kontolt ilma teenustasuta raha välja võtta, seega arveldasin masinast endale 70 € ning otsisin paaniliselt erinevatelt tabloodelt, kuidas siis lõpuks Heineken Music Halli kohale jõuda. Pärast poolt minutit andsin alla, küsisin infost direktsioone, jooksin platvormile 8b, siis söödeti kõlaritest ette uus info: rong Rotterdami suunas väljub platvormilt 4b. Õnneks olin selleks hetkeks ebaõnnestumiste rajalt välja pääsenud ning suutsin parajaks hetkeks õigesse kohta jõuda.
Kohtusin Amsterdam Blijmer Arenas juba ootavate Juanjo, Danieli ja Lisaga. Õnneks ei olnud ma ainuke, kes hiljaks jäänud-- Duygu ja Isabella jõudsid paar minutit minust hiljem.
Viivitasime pooltunnikese muusikahalli ees ning siis murdsime sisse. Trügisime läbi rahva viienda reani, siis aga tabas valituid meist suur põieprobleem, niiet ukerdasime massidest hoolimata vetsudeni ja sellele järgnes üritus taas lava ette pääseda. Õnnestus! Maadlesin end päris esiritta ning nautisin vaadet... ja sellega kaasnevaid lugematuid hoope kõrvalseisjatelt. 

Arctic Monkeys on juba paar aastat mu lemmikbänd olnud, aga too uus plaat, mille promotuuri ka minu külastatud kontsert kuulus, tundub varasemaga võrreldes kõrvale ning südamele võõram. Võib-olla lihtsalt veel liiga uus. Sellevõrra jättis esinemine ka natuke külmemaks, kui oleksin eeldanud. Aga vana kraam, mida kontserdil vastväljaantud albumi lugude vahele mängiti, oli puhas nauding! Ning too poolteisttund kella üheksast poole üheteistkümneni läks lausa kurvakstegevalt kiiresti.Uue päeva esimestel minutitel olin tagasi Amsterdami keskjaamas, jättes hüvasti ülejäänud yfukatega. Klimberdasin parajasti piletiaparaadil endale pääset koju, kui kuulsin kõrvalmasina juurest kummaliselt tuttavaid sõnu... Pöörasin pea sinnapoole ja seisin silmitsi kolme kahekümnendates noormehega. Põrnitsesin neid veidike, nad põrnitsesid vastu. Küsisin siis oma kahtluste kinnitamiseks:"Te räägite eesti keeles?!" 
Nagu edasisest suhtlusest selgus, olid nad kolm tartlast, kes Amsterdami "lõbutsema" tulnud. Küllap hirmutasin nad oma vasikavaimustuse ja kummalisel kombel väga puiseks muutunud eesti keelega ära, sest nad ei julgenud sammugi väljapääsu poole astuda enne, kui ma pärast paariminutilist vestlust "Olgu, ma näen, et pean teid kinni, te võite nüüd linna minna!" ütlesin. "Jah, kippuski juba piinlikuks minema..." vastas üks neist-- ja läinud nad olidki. Kaks öisesse Amsterdami, kolmas rongile lennujaama poole. Ka mina ei raisanud aega. Kella veerand kaheks olin juba kodus, järgnevaks täistunniks ka voodis teki all. Kella kuuest algas uus päev.

Järgmised märkimisväärsed seiklused sel nädalal:
a) neljapäeval teatas hollandi keele õpetaja, et olin kontrolltöö klassi keskmise vääriliselt teinud, seega said ühtäkki kõik teada, et nende keelest midagi juba jagan ning premeerisid mind aplausiga.
b) reede möödus rahulikult kuni seitsmenda tunnini, milleks keemia. Praktikatund-- mis tähendab, et askeldasime katseklaaside, igasugu pulbrite, gaasi ja tulega. Ma ei tea, mis toimub, aga igatahes olen ma oma tagasihoidlike vaatuste põhjal ainuke, kelle pea kohutavalt ringi hakkab käima, kui gaasilambid klassis süüdatud. Algaja asi. 
Võtsin aktiivselt kristallsooda kuumutamisest osa... Kuni katseklaas mu statiivi otsas plahvatas. Karjusin "WHAT THE HELL!?" ning mind valgustati, et oleksin pidanud kuumutatavat ainet veidike loksutama, et kuumus rohkem jaguneks.  
Järgmisel korral olen ehk targem. Ka selles osas, et katseklaasid lähevad imekspandavalt kiiresti üllatavalt kuumaks, kui neisse kuuma auru juhtida. Vaevalt oli viis minutit mu plahvatus-õnnetusest mööduda jõudnud, kui põletasin pöidla ja nimetissõrme.
c) laupäeval kuivatasin taaskord õunu!

Elu juba käib kord oma imelikke teid pidi ehk Ei jõudnud ma seekord muuseumiööle

Pärast laupäevast keeletesti(millest ma kirjutan täpsemalt, kui tulemused kätte saan, aga noh, etterutates: ei olnud ülemäära keeruline, kuigi suuline osa oli üks suur hunnik kokutamist...) läksime YFUkatega Utrechti kesklinna. Tegime ringi ümber toomkiriku, avastasin, et mu kaamerat on taas tabanud vana hea Tühjade Akude Needus ning lõime kahe eestlase-- Kristina ja Heleniga-- ülejäänud grupist lahku, eesmärgiga "iga roju oma koju" saada. Rongijaama üles leidnud, jooksis Helen oma teed, aga kuna kell oli vaid viis ning õhtu alles noor, otsustasime Merilini ja Mariamiga, keda paljude teiste vaksalisse jõudnud vahetusõpilaste seas märkasin,  siiski ka väikese tiiru õhtusest Amsterdamist läbi teha. Otsisime siis sõiduvahendit, mis meid pealinna viiks, leidsimegi ühe, mis aga osutus lähemal vaatlusel ülipeeneks rahvusvaheliseks ultramoodsaks rakett-rongiks... Millega sõitmise seekord liiga suure hinna kartuses vahele jätsime. Võtsime järgmise.   Jalutasime tänavavalgustuspostide, pubide, baaride, sulgevate poodide ja punaste laternate tänava neoonlampide valguses mööda kesklinna tänavaid, aga seekord ei olnud See kord, mil oleks viitsinud või ajaliselt jõudnud midagi suurt ette võtta. Tagasi rongijaama, Albert Heijnist igaühele pakk komme, rongile ja koju. 

Pühapäev oli erakordselt udune. "Erakordselt" siinkohal muidugi Eesti mõistes, sest hollandlasi ei üllata vist ükski rohke veega seotud ilma-ime. Magasin keskpäevani, ärkasin, sõin ning asusin siis nelja õuna, mis hostema kuurist toonud, tükkideks hakkima. See oli vist juba septembris, kui oma võõrustajatelt küsisin, kas ja kuidas nad oma aiasaadusi kasutavad ning siis vist mitterahuldava vastuse saanuna nad õunte kuivatamise saladustesse pühendasin. Esimese laari neid kribulaid tegime kuu aega tagasi, terve pere ahju ümber, täna meisterdasin üksinda. 

novembri algus

--
Neljapäeval tegime sellise triki, et sõitsime hostemaga kohalikku jäähalli ja ostsime mulle 55 euro eest aasta aega kehtiva uisutamispassi. Laupäeval läksime sakslannast klassiõe Sab'i ja hiinlannast vahetusõpilase Yaniga jääle libisema, kukkuma, võidu kihutama ja juttu ajama. Uisud olid jalas. Vahepealse puhkepausi ajal särasin kohvikus oma kahe ja poole euro ning nõudmisega: "Een warme chocolademelk met slagroom, alstublief!" ("Üks soe kakao vahukoorega, palun!"). Pühapäeval käisime Põhja-Hollandi YFUkatega ühes kohalikus "juustufarmis"(kaasboerderij) ise juustu tegemas. Igaühele anti ämber vetruva piimaga, kurnasime sellest mitu korda vadakut välja, kallasime vett juurde, kurnasime, lisasime köömneid, lõpuks toppisime saadud kodujuustu vormidesse tahenema. Sel ajal, kui juust raskuste all tihenes, käisime me lehmi vaatamas. Hiljem saime igaüks oma väikese, nii umbes 600-grammise juustukera koos edasiste käitumisjuhistega kaasa ning suundusime edasi tugiisiku juurde niisama tühja-tähja arutama. Üldine arvamus (mida võib vast alles esmamuljeks lugeda) meie hulgas oli, et hollandlased tunduvad veidike igavad ja liiga töised, niisiis tegime omakeskis plaane igasugu kokkusaamisteks ja elu vürtsitamiseks.

Koolielu on üsna karmiks läinud-- kuigi füüsikas, keemias ja bioloogias õpime kohati asju, mida me Eestis juba 9. klassis tuupisime, on teooriaosa ehk õpiku lugemine ja keelest aru saamine jätkuvalt väga keeruline. Saksa keel, kus varem särasin, on nüüd justkui põrgu-- sest kõik on ikka veel nii hollandi keele sarnane ja ma olen kogu aeg üpriski segaduses. Õnneks ei huvita õpetajaid väga, millega ma täpselt tundide ajal tegelen. Küll aga olen paaril viimasel päeval klassiõdedelt kurje pilke ja küsimusi "Sa õpid ka vä?" saanud. 

--

Täna müristas ja lõi esimest korda mu siinoleku jooksul välku. Loodetavasti hommikul kella seitsmeks on ilm selginenud.

sügisvaheaja viimased päevad

Alustasin reedel taaskord rongijaamast, eesmärgiks jõuda Zaandami, Merilinile külla. Rongi lahkumiseni oli 10 minutit, astusin hostemaga piletimüügiautomaadi juurde, toksisin kõik vajaliku info sisse, võtsin pangakaardi rahakotist välja ja... Ligi astus umbes kolmekümndendates naine ja ütles hostemale midagi, millest mina sain aru ainult niipalju, et kahe euro eest saan ta pileti endale. Idee oli selles, et tollel naisel oli edasi-tagasi pilet Hoornist Amsterdami olnud, aga kummaski otsas polnud kontrolltemplit sellele peale löödud, niiet pilet oli uuestikasutatav. Aga mul polnud sularaha, lehvitasin pangakaardiga, ütlesin "sorry"... ja sain tasuta pileti! Ohhoo!

Zaandamis igavlesime, mängisime Wii-ga, saime teada, et pühapäeval toimuma pidanud juustutegemine lükkub edasi järgmisesse nädalavahetusse, see-eest sõime Merilini hostide tehtud juustufondüüd, õhtutel käisime kohalikus baaris, kus lahked kohalikud(kelledest ühe poeg oli sealsamas baarimees/laulab bändis Kansloos/õpib Amsterdamis arvutimängudisaini) jagasid igasugu infot Hollandi elu ja olu kohta(muuseas sain teada, et iganädalane dalmaatsiakoerast külaline, keda ka meil õnnestus kahel järjestikusel õhtul näha, on oma nime Hey Joe saanud Jimi Hendrixi laulu järgi ning et too lugu on baariomaniku lemmiklugu ja sellepärast peab iga laivbänd, kes tolles baaris esineb, vähemalt korra "Hey Joe"d mängima) ning vaatlesime muuhulgas, milline näeb välja selle väikelinna ööelu paar tundi enne kellakeeramist.

Pühapäeval sõitsime Merilini ja ta hostidega Amsterdami impro-jazz-kontserdile.

Ma pole kunagi varem päris elus eksperimentaal-jazzi näinud, niiet olin päris mitukümmend minutit pärast kontserdi lõppugi veel sõnatu... Ning kui olin tagasi Hoorni suunduva rongi peale jooksnud, tuli välja, et sõnu ei lähe mul niipea ka parima tahtmise juures vaja, sest telefoniarve oli tühjaks jooksnud(tervitan siinkohal nii Krisi kui Helinat!) ning väljahelistamine/sõnumeerimine oli piiratud. Lootsin rongijaama ligidal asuvast Albert Heijnist uut kõneaega osta, aga too õnnistatud asutus oli pühapäeva puhul suletud... Niisiis alustasingi jalgsimatka kodu poole.

Jõudsin vast kilomeetri kõndida(mille juurde käis ka omaette vandumine), kui mu kõrval peatus hostema auto ja ma kerge vaevaga koju sain. Kordki tundus see meeldivana, et hostvanemad igal sammul üksteisega sidet peavad-- Merilini h-isa oli nimelt minu hostidele teatanud, millisele rongile ma läksin ning mu h-ema oli ilma minult kinnitust saamata/küsimata õnneks juhuslikult õigel ajal rongijaama poole teele asunud. Niiet lühidalt: olen elus! 

(Ja vaheaeg selleks korraks läbi.)

Castricum

en kwallen.

Hoorn

käisin klassiõdedega teed joomas

Alkmaar

ostsin uue ipodi

Amsterdam, kolmas kord

Jõudsin pühapäevahommikul kell 10 pärast laupäeva ja sellele järgnenud ööd YFUkatega Almeres Amsterdami. Eesmärgiks oli osta uus ipod ja siis koju edasi sõita, aga kuna olin alles kolmandat korda pealinnas ja polnud end apple'i esinduse asukohaga kurssi viinud, polnud mul aimugi, kuhu suunda minna.. Ettenägelikult olin siiski kaasa võtnud oma Hollandit tutvustava raamatu, kus vahel linnakaart. Kruiisisin siis üsna umbropsu sinnapoole, kus varem käinud ei olnud.Sattusin kõikvõimalikesse huvitavatesse tänavatesse ja avastasin toreda ärkava turukese. Amsterdam oli vaikne, õhk jahe, poed-restoranid suletud. Üsna tüüpiliseks on saamas see, et mu fotokaakud ütlevad kõige tähtsamatel hetkedel üles... Ka seekord.  Kuni kell sai 12 ja ma kogemata ühest ilukauplusest patareid leidsin. Tolleks hetkeks olid aga suured rahvahordid samuti oma sammud tänavatele seadnud ning idüllilistest tühjadest tänavatest ja vaikusest oli taaskord saanud inimestest kihav elus linn!Keset linnaväljakut oli keegi tivoli püsti pannud:für Kris:
für Kommi:
Ostsin taas paar rõivaeset, kolme euro eest sain turult kokaraamatu, krabasin juhuslikult avastatud funkyst uue ajastu mänguasjade poekesest paar ägedat elektroonilise muusika ajakirja, tegin tänavamuusikutest pilte, jõin smuutit. Kui kella poole kolmeks lõpuks rongijaama kõrvalt Apple'i esinduse leidsin, pidin siiski viimasel minutil tühjade kätega rongile jooksma, sest poe kaardilugeja keeldus mu swedbanki Visakaarti lugemast... Ja koju ma läksingi.

naabruskond

vahepala

Uudiseid jääb praeguse seisuga iga päevaga aina vähemaks, aga tulev nädal on sügisvaheaeg, küllap siis läheb elu jälle käima!