Elu juba käib kord oma imelikke teid pidi ehk Ei jõudnud ma seekord muuseumiööle

Pärast laupäevast keeletesti(millest ma kirjutan täpsemalt, kui tulemused kätte saan, aga noh, etterutates: ei olnud ülemäära keeruline, kuigi suuline osa oli üks suur hunnik kokutamist...) läksime YFUkatega Utrechti kesklinna. Tegime ringi ümber toomkiriku, avastasin, et mu kaamerat on taas tabanud vana hea Tühjade Akude Needus ning lõime kahe eestlase-- Kristina ja Heleniga-- ülejäänud grupist lahku, eesmärgiga "iga roju oma koju" saada. Rongijaama üles leidnud, jooksis Helen oma teed, aga kuna kell oli vaid viis ning õhtu alles noor, otsustasime Merilini ja Mariamiga, keda paljude teiste vaksalisse jõudnud vahetusõpilaste seas märkasin,  siiski ka väikese tiiru õhtusest Amsterdamist läbi teha. Otsisime siis sõiduvahendit, mis meid pealinna viiks, leidsimegi ühe, mis aga osutus lähemal vaatlusel ülipeeneks rahvusvaheliseks ultramoodsaks rakett-rongiks... Millega sõitmise seekord liiga suure hinna kartuses vahele jätsime. Võtsime järgmise.   Jalutasime tänavavalgustuspostide, pubide, baaride, sulgevate poodide ja punaste laternate tänava neoonlampide valguses mööda kesklinna tänavaid, aga seekord ei olnud See kord, mil oleks viitsinud või ajaliselt jõudnud midagi suurt ette võtta. Tagasi rongijaama, Albert Heijnist igaühele pakk komme, rongile ja koju. 

Pühapäev oli erakordselt udune. "Erakordselt" siinkohal muidugi Eesti mõistes, sest hollandlasi ei üllata vist ükski rohke veega seotud ilma-ime. Magasin keskpäevani, ärkasin, sõin ning asusin siis nelja õuna, mis hostema kuurist toonud, tükkideks hakkima. See oli vist juba septembris, kui oma võõrustajatelt küsisin, kas ja kuidas nad oma aiasaadusi kasutavad ning siis vist mitterahuldava vastuse saanuna nad õunte kuivatamise saladustesse pühendasin. Esimese laari neid kribulaid tegime kuu aega tagasi, terve pere ahju ümber, täna meisterdasin üksinda.