esimene klassiekskursioon ja teine amsterdamiskäik

Taipan nüüd, mida mõeldi sellega, et Eesti ja vahetusaasta elusid on võimatu korraga elada.. Ma ei jõua enam ei sõprade blogisid lugeda, koju kirju saata ega isegi siia oma Hollandi-tegemisi kirja panna...  Peaaegu.

Vahepeal käisin klassiekskursioonil lõunas. Ilm oli superlux, päike paistis, õues oli soe, sõitsime kummipaadiga, külastasime Maastrichti ülikooli, tegime Limburgis neljakesi oma bungalow tillukeses köögis süüa(We hebben maccaroni gekookt!), vaatasime romantilisi komöödiaid Hilary Duffiga ning Cameron Diaziga, väisasin klassidiskot, uurisime kunstinäitusi, kobasime liivakivikoobastes, ostsin 20-eurosed kindad ja käisime lumelauaga sõitmas, sain hiiglasliku sinika, magasin bussis, jõudsime koju. Samas tundub mulle ikka veel, et mingi klapp on nagu puudu klassikaaslastega, seisan ikka veel esmamulje juures, enamik tundub liiga pinges, et vabalt ja siiralt suhelda. Kui see on ikka veel "alguse asi", siis võiks aeg kiiremini minna. 

Reede pärastlõuna veetsime pärast nelja-päevast reisi tagasi Hoorni sõites, sealt sain kell neli koju, viskasin kotti mõned hädavajalikumad asjad ning võtsin õhtuse rongi Zaandami Merilini poole. Pärast mõneminutilist pusimist saime garaažist mulle ratta ning sõitsime kesklinna eluotsinguile, mis päädis sellega, et veetsime järgnevad kolm tundi kuni kella üheteistkümneni kanali ääres juttu ajades.

Järgneval hommikul hüppasime praami peale ja kimasime lainete loksudes taaskord pealinna! Kõndisime suvalistes suundades, läbisime ühe miljonist kirbuturutänavast, kus letid lihtsalt tänava keskele ritta seatud, möödusime miljonitest mäkkidest, coffeeshoppidest, kanalitest, rääkimata muidugi jalgratastest ning kuigi olime varustatud ülisuure linnakaardiga, eksisime paar korda ära, aga leidsime lõpuks siiski tee tagasi central stationini. Põikasime vahepeal ka  poodidesse, sõime mäkis, siis ostsime täitsa ise masinast rongipiletid ning elasin lisaks esimest korda üle ka selle hetkelise paanika, kui taipad, et pead hilineva rongi tõttu platvorme vahetama, aga ei tea päris täpselt, et kas ikka mõistsid päris täpselt, mida too onkel seal kuskil kõrgel kõlarites plärises. Neh, väljusin olukorrast kontrollijana! 
Amsterdam on tõesõna ilus linn, kõiges selles roheluses, rahvamassides, pisikestes kanalites, kivist majades ja tillukestes värvilistes detailides! 

kurb sügis eestist vol 2

kooli-extra number kax!

Viimasel aastal oli Eestis ikka nii, et kui ilmusin keemiatundi, olles varem õpikusse kiigata unustanud, sain tunnikontrolli/kontrolltöö kahe, aga siin, oh sa ilmaime! tegin 15-küsimuselise tõde/mittetõde- tunnikontrolli hindele "7", kusjuures õigeid vastuseid oli mul 12, maksimumhinne on "10" ning et mitte läbi kukkuda, pead vähemalt "6" saama. Pean küll ausalt tunnistama, et kasutasin sõnaraamatu asemel loogilist mõtlemist ja pole siiani päris kindel, kas ikka kõikidest küsimustest õigesti aru sain... Aga "7" on seitse ja senimaani kõrgeim hinne, mille üldse kunagi koolis saanud olen!

Keskkool algab siinsetel noortel juba 12-aastaselt, valikuteks on
a) ametiks vajalik keskharidus (VMBO) ja tööpraktika (PRO)
b) vanema astme keskharidus (HAVO)
c) ülikooliks vajalik keskharidus (VWO)
Kuigi vanuse põhjal arvestades oleksin ehk rohkem sobinud VWO 6. klassi, pandi mind siiski viiendasse, sest lõpuklassis käimine oleks eeldanud, et teen kevadel koos klassikaaslastega ka siinseid lõpueksameid.
Suurim otsus seoses kooliga, mille hostperega ühiselt tegema pidime, oli profiilivalik. Pikemalt hollandi koolisüsteemiga piinamata ütlen vaid seda, et minu suunaks osutus "loodus ja tervis" ehk bioloogia, füüsika, matemaatika ja keemia. Lisaks võtsin draamatunni, mis aga mu allpool pildil olevat üsna hõredat tunniplaani eriti ei täida. 

Kuidagi nigel tunne on tundides niisama istuda, väga vähesest aru saada ja niisama vihikusse kritseldada. Eriti, kui tegu keemia, füüsika või matemaatikaga. Mu logaritmilahendusvõimed on ligadi-logadi ja viimased paar matemaatikatundi olen lihtsalt istunud ja kalkulaatoriga joonistanud.

Siinsed arvutusmasinad on parajad imeloomad, kätkevad endas kõikvõimalikke funktsioone-- teevad ise graafikuid, lasevad nende peale joonistada, rääkimata võimest lahendada ära kõik liitmis-ja lahutamistehted... aga maksavad ka 100-150 eurot tükk. Mina sain oma kalkulaatori õnneks perekonnatuttavatelt laenuks ilma raha maksmata.

...Tõele aru andes pean nüüd hambaid pesema tõttama, sest hommikul vara vaja taas kümme kilti kooli vändata!

Kohustuslik pilt Krisile: kui jumal ajusid jagas, olid sportlased trennis

teine dimensioon

Viimase kuu jooksul on mul erinevate tegevuste kõrval löönud kusagilt alateadvuse sügavatest soppidest jälle silme ette ammu kõrvale pandud pildikesed, mis Eesti viimaste aastate tavaeluga võrreldes liiga teistsugused, et sealmail igapäevaselt peas ringelda... Kui ahju sisse käisid mustad briketid ja ahju kohal kuivatati pikkade niitide otsas õunu; rosinad valges šokolaadis; too kraav, mille alati rohelist kallast mööda sai Mähel poodi; vanaema, kes Kolgas seenel käis... Siin on, ning kahtlemata annavad sellest märku ka need killukesed, kummaliselt kodune.   

--

Ma ei taipa enam, miks lubasin midagi peale poodlemisülevaate Amsterdami kohta kirjutada. Valmistaksin pettumuse kõigile, eelkõige iseendale, kui üritaksin praegu kõige nähtu kohta mingeid adekvaatseid sõnu ritta seada ning et mitte kopeerida siia lühiülevaadet linna ajaloost või tavalist "oli kena", jätan siia vaid tolle pildi... Jooksin trammile, kõndisin poodi, loivasin burger kingi, jooksin trammile, kõndisin poodi. Ilus. 

sain jälle süüa!

Amsterdam oli... Ma mõtlen homseks välja, kuidas ja mida kirjutada, sest praegu on ainuke lause, mille antud teemal genereerida suudan:"Viie tunniga suutsin ühel tänaval ära kulutada 50 eurot kahe meestesärgi, kampsuni, king size fanta ja väikese koti peale." See on muidugi absoluutne tõde, nii oligi, aga terve suure linna kirjeldamiseks on ka paremaid sõnu. Homme.

Päev pärast Amsterdami-- ehk kohaliku aja järgi ikka veel täna, 13ndal septembril, sõitsime ei-mäleta-mis-nimi-oli rahvusparki(METSA!) kuskil kesk-Hollandis ning pidasime enamiku oma selle aasta Hollandi-lennu YFUkatega maha ühe suure pikniku. Kõik ei olnud kohal, aga piisas nendestki, kes olid, hea meel oli taas näha päris mitmeid, kes orientatsioonilt meeles. Sõime(!!), jõime, vaatlesime murumunasid ning pisikest maopojukest, kelle Moldova-Kirill rohu seest avastas. Leidsime tasuta rattalaenutuse ning sattusime puhtjuhuslikult 10-kilomeetrisele jalgrattamatkale. Avastasime, et see mets peidab endas rohkem, kui esmapilgul aimata võiks-- peale puude oli seal ka kõvasti liiva ja kanarbikku, paar laugast rabamändidega, kõrge savannirohi ning isegi langenud lehti, käbisid ja pilvikuid!Kuigi seekord ei saanud kaameral patareid tühjaks, sai pilte õige vähe tehtud, ei julgenud liigselt ilma katikuta fotokaga vehkida, äkki sajab vihm sisse...

Päeva küsimus: Miks ma Tai tüdrukute seas nii populaarne olen?Vastus:

i keep it cool, you get the best

hilisõhtune mõttepaus

Mihklikuu esimene mereääreskäik, Castricum, 6. september, õhk külm, vesi soe, inimesed rõõmsad, merekarbid ilusad:

Küllap faktide osas rappa joostes nimetaksin need järgnevad tõsised onklid ja ametlikud tädid Ida-Saksa turistideks... Mulle näis hetkeks, et saavutasime mingisuguse kummalise vaimse kontakti, sest pärast pikka sihitut ringijalutamist võtsid nad justkui organiseeritult ritta ja poseerisid mulle. Siiski vajutasin nupule kaks sekundit liiga hilja. 

--
Värske materjal käesolevast nädalast:

Täna oli koolis pildistamine, klassipilt ["hei, mina tahan Estonia kõrval seista!" (egotripper)] ja portreefoto.
"Põlved kokku, pööra paremale, käed sülle, mõtle oma poiss-sõbrast!"
kulmukortsutus + "Mida?"
"Ei, sellest teisest!"
Naersin, mühatasin midagi "You're not helping" sarnast ja tegin oma altkulmu firmanaeratust.

Too viimane foto, mis vast nii mõnelegi tundub konteksti järgi veidi kohatu, on aga vahetu emotsioon pärast 25-kraadises palavuses läbitud 11,8-kilomeetrist 40 minutit võtnud jalgrattamatka koolist koju. Samuti täna! Võtab veel harjumisaega.
--

Silmailu järgmise postituse saabumiseni: kohustuslikud moodsa kunsti hetked, eripühendusega Krisile:

vihmahooaeg algas nyt?

Jõudsime eile 25-minutilise lõunapausi jooksul matemaatikaklassi kaaslastega linna keskel asuvast "Hollandi kõige paremast!" jäätisesalongist läbi kimada. Vihma sadas, meie väntasime mööda Hoorni autoderohkeid tänavaid ning saksa keele tund ligines ähvardava kiirusega... "Entschuldigung, ma vahetusõpilane, ei leidnud klassi üles!" ei läinud õnneks seekord käiku, sest jõudsime napilt mõned minutid enne tunni algust kuulutava kella helisemist. 
Too keskmine tüdruk, muuseas, oli neli aastat tagasi ka üsna samas seisus, mis mina-- võõrasse keskkonda paisatud välismaalane-- aga tema tuli Hollandisse Saksamaalt koos parematele töömaadele suunduvate vanematega. Kõige vasakpoolsem on mu näiteringikaaslanna M, kes peale teatritegemise ka usinalt eesti keelt õpib. Kahe päeva jooksul on ta selgeks saanud juba "Tere!", "Kuidas läheb?", "Hästi!" ja "Tsau!"
Kõige parempoolne on... Pole aimugi. Aga ta ei räägi inglise keelt.

Tänase õhtu boonuspilt:

Heal juhul 1/10 kooli rattaparklast!

käisin poes

Mulle tundub, et üsna paljud õpetajad ei saa pihta, milleks ma siin olen, põrnitsevad mind tundides imelikult... Pidin keemias äärepealt magneesiumi ja vesinikkloriidi üksteisega reageerimise kohta inglise keelse raporti(.. protokolli?...por... por que? mul sõnad enam pähe ei tule...) tegema. Oleksin haledalt läbi põrunud, õnneks kauplesin end kahe suvalise plikaga kolmikusse, kus hollandi keelt kasutada võis, niiet pääsesin seekord hõlpsalt. Muuseas rääkisin mõnede klassikaaslastega juttu ja nende silmad venisid tõllaratasteks, kui ütlesin, et jään siia aastaks ning mu eesmärk on nende keel selgeks saada. Ühel hetkel selgus ka pikalt saladuskatte all olnud kummaline tõde-- enamik neist on inglise keelt vaid 4 viimast aastat õppinud-- võrreldes minu 7ga. Samas tunnis tehtava ja kohustusliku kirjanduse järgi vaadates tundub tase nagu sama olevat... 
(Kolmanda päeva mulje, braavo!)

Käisin täna oma ülipaindliku tunniplaani võlusid ära kasutades rattaga poes. Pool tundi läks, mis on hea, seega saab seda trippi homme ja ülehomme ka korrata. Kui vaja peaks minema, loomulikult. Kuigi üsna ebamugav oli hiljem kotti kaasas kanda, mul ei ole (veel?) oma kappi, kuhu üleliigseid asju ära panna, seega pean kõike koguaeg kaasas kandma. Keeleõpik, kaks sõnaraamatut, jope, kaustik, kuhu õnneks siiamaani kõik ained ära mahtunud, salvrätikud, juuksehari, fotokas, telefon. Nüüd ka toit. Õpikuid pole mul õnneks ka (veel?) mitte.