Taipan nüüd, mida mõeldi sellega, et Eesti ja vahetusaasta elusid on võimatu korraga elada.. Ma ei jõua enam ei sõprade blogisid lugeda, koju kirju saata ega isegi siia oma Hollandi-tegemisi kirja panna... Peaaegu.
Vahepeal käisin klassiekskursioonil lõunas. Ilm oli superlux, päike paistis, õues oli soe, sõitsime kummipaadiga, külastasime Maastrichti ülikooli, tegime Limburgis neljakesi oma bungalow tillukeses köögis süüa(We hebben maccaroni gekookt!), vaatasime romantilisi komöödiaid Hilary Duffiga ning Cameron Diaziga, väisasin klassidiskot, uurisime kunstinäitusi, kobasime liivakivikoobastes, ostsin 20-eurosed kindad ja käisime lumelauaga sõitmas, sain hiiglasliku sinika, magasin bussis, jõudsime koju. Samas tundub mulle ikka veel, et mingi klapp on nagu puudu klassikaaslastega, seisan ikka veel esmamulje juures, enamik tundub liiga pinges, et vabalt ja siiralt suhelda. Kui see on ikka veel "alguse asi", siis võiks aeg kiiremini minna.
Reede pärastlõuna veetsime pärast nelja-päevast reisi tagasi Hoorni sõites, sealt sain kell neli koju, viskasin kotti mõned hädavajalikumad asjad ning võtsin õhtuse rongi Zaandami Merilini poole. Pärast mõneminutilist pusimist saime garaažist mulle ratta ning sõitsime kesklinna eluotsinguile, mis päädis sellega, et veetsime järgnevad kolm tundi kuni kella üheteistkümneni kanali ääres juttu ajades.
Järgneval hommikul hüppasime praami peale ja kimasime lainete loksudes taaskord pealinna! 
Kõndisime suvalistes suundades, läbisime ühe miljonist kirbuturutänavast, kus letid lihtsalt tänava keskele ritta seatud, möödusime miljonitest mäkkidest, coffeeshoppidest, kanalitest, rääkimata muidugi jalgratastest ning kuigi olime varustatud ülisuure linnakaardiga, eksisime paar korda ära, aga leidsime lõpuks siiski tee tagasi central stationini.
Põikasime vahepeal ka poodidesse, sõime mäkis, siis ostsime täitsa ise masinast rongipiletid ning elasin lisaks esimest korda üle ka selle hetkelise paanika, kui taipad, et pead hilineva rongi tõttu platvorme vahetama, aga ei tea päris täpselt, et kas ikka mõistsid päris täpselt, mida too onkel seal kuskil kõrgel kõlarites plärises. Neh, väljusin olukorrast kontrollijana!
Amsterdam on tõesõna ilus linn, kõiges selles roheluses, rahvamassides, pisikestes kanalites, kivist majades ja tillukestes värvilistes detailides! 
Saara, meil on täiega kole siin. -.-
ReplyDeleteÄh, Kommi ajab pada. Suured vahtrad õõtsuvad verepunaselt õhtuses päikeses üldiselt, kuid täna hommikul ladistas hullumoodi vihma ja olenemata jahedusest oli väga äge. Olen vihmasõber.
ReplyDeleteVõib-olla hollandi õpilased ongi pinges. Nii üleüldse.
Mees, sa oled nõnda huvitavas ja ilusas kohas ning valid söömiseks Mäki? Hahaigus... Tegelt arusaadav, et vajaduse tunnil, teiste sunnil, aga eks ole naljakas see, et paljud tõsi- ja heameeli reisides sellist söömisviisi kasutavad? Tbilisis on metsik MÄKK, mis näeb ausalt öeldes üsna arhailine välja, aga ära see ei petnud ning sinna sööma ma ei läinud. Sa mäletad? Küll aga külastasin üht täitsa kohalikku kiirtoidukohta, mis poolgrusiinne-poolturkiinne, kebabid ja hatšapurid menüüs segamini.
Noh, jah - paistab, et vägev, vägev, vägev ja mõnus on sul seal. Kui veel kõrv või mõistus ei kannata, naudi lihtsalt silmaga.
oh oh oh, see on nii põnev! loodan, et kõik kulgeb kenasti ning et kui sa ükskord eestisse tagasi jõuad, läheb samamoodi edasi. ole tubli! ^^
ReplyDelete