Mulle tundub, et üsna paljud õpetajad ei saa pihta, milleks ma siin olen, põrnitsevad mind tundides imelikult... Pidin keemias äärepealt magneesiumi ja vesinikkloriidi üksteisega reageerimise kohta inglise keelse raporti(.. protokolli?...por... por que? mul sõnad enam pähe ei tule...) tegema. Oleksin haledalt läbi põrunud, õnneks kauplesin end kahe suvalise plikaga kolmikusse, kus hollandi keelt kasutada võis, niiet pääsesin seekord hõlpsalt. Muuseas rääkisin mõnede klassikaaslastega juttu ja nende silmad venisid tõllaratasteks, kui ütlesin, et jään siia aastaks ning mu eesmärk on nende keel selgeks saada. Ühel hetkel selgus ka pikalt saladuskatte all olnud kummaline tõde-- enamik neist on inglise keelt vaid 4 viimast aastat õppinud-- võrreldes minu 7ga. Samas tunnis tehtava ja kohustusliku kirjanduse järgi vaadates tundub tase nagu sama olevat...
(Kolmanda päeva mulje, braavo!)
Käisin täna oma ülipaindliku tunniplaani võlusid ära kasutades rattaga poes. Pool tundi läks, mis on hea, seega saab seda trippi homme ja ülehomme ka korrata. Kui vaja peaks minema, loomulikult. Kuigi üsna ebamugav oli hiljem kotti kaasas kanda, mul ei ole (veel?) oma kappi, kuhu üleliigseid asju ära panna, seega pean kõike koguaeg kaasas kandma. Keeleõpik, kaks sõnaraamatut, jope, kaustik, kuhu õnneks siiamaani kõik ained ära mahtunud, salvrätikud, juuksehari, fotokas, telefon. Nüüd ka toit. Õpikuid pole mul õnneks ka (veel?) mitte.
No comments:
Post a Comment