Esiteks taas Storm. Teretulemast minu kušetile.
Teiseks kaks pilti paar päeva tagasi toimunud lammaste kokkuajamisest maja kõrvalt põllult. Tagaplaanil olev katus on meie katus ja puudesalu on meie puud! Üks meestest on mu h-isa... Milline? See jäägu tänase öö saladuseks!
Ning taas üks pilt poodlemisvaldkonnast. Käisime taas paari kilomeetri kauguselt Avenhornist kala ja leiba ostmas, muuseas märkasin neid disainiimesid.
Kaks pilti keeleõppest. Tänaseks sai lisaks köögile ka elutuba täis sildistatud. Ajalehtedesse rohkem sodinud pole-- aga neis pole ka Eesti kohta rohkem midagi kirjutatud olnud.
Ja... kõige magusam tükk ikka viimasena:
Hommikune sõit Hoorni, mis algas kell 8.45, möödus edukalt ja vaid kolmekümne minutiga. Hea, et väntamiseks terve tunni jagu aega arvestanud olin, sest suutsin enne kooliõue jõudmist hetkeks linnas ära eksida ning ühelt mööduvalt vanadaamilt teed küsida, et lõpuks ikka õigesse kohta jõuda.
Õige koha üles leidnud, tiksusin järelejäänud pooltunni mööda kooli ringi, kuni minut enne tunni algust kell 10.10 bioloogiaklassi uks lahti tehti ning õpilased sisse lasti. Õpetaja pani mind mingi tšiki kõrvale istuma... (Ma ei mäleta ühtegi nime peale Suzanne ja Esmee, aga ainult neist esimesega suudan ka näo kokku viia)... ja tund algas ilma suurema kära või küsimusteta. Nii palju sain jutust aru, et õpiti käitumisharjumisi ja nende teket, jutu sees toodi ära ka Pavlovi refleks! Mis muuseas oli varem ka koduseinte vahel jutuks tulnud.
Järgnes tunnike pausi ning siis kehaline. Kõigepealt pidime läbi linna mere äärde väljakule sõitma, seal 12 minutit jooksma, siis veidike pallipüüdmist harjutama ning paaristunni tipphetkeks oli 10 minutit laptuusarnast pesapalli, milles ma õnneks osalema ei pidanud, sest kurikaga õhust palli tabamine oleks minu kohta veidike liiga suur ootus.
Tagasiteel kooli sõbrunesin kahe tütarlapsega (peaksin vist salaja inimestelegi hakkama silte selja külge kleepima, et nimesid meelde jätta), kellest üks oleks mulle mingit hollandikeelset sõna õpetada püüdes peaaegu liiklusõnnetuse põhjustanud. Õnneks sõitis ta vaid teisele plikale otsa ning auto sai jõnksuga puutumatult mööda. Kahjud: üks lahtitulnud kodar, mille mööduv vanatädike niks-naks ümber teiste kodarate põimis, mis lubas meil teekonda kooli poole jälle jätkata.
Siis keemia ning inglise keel, mis möödusid vahejuhtumiteta ning mind vaevavast igavustundest hoolimata üsna kiiresti. Inimesed koolis on üsna sõbralikud, kuigi esmamulje järgi öeldes mitte väga huvitavad. Esmamulje tähendab siinses kontekstis enamiku puhul muidugi ainult välimust. Eks tulev nädal toob veidike mõistlikumaid arvamusavaldusi.
Päeva kõige meeldejäävamaks osaks jäi siiski kojusõit. Tuul oli pöördunud ja puhus nüüd teadjameeste jutu järgi Beauforti skaalal lausa kuus palli välja. Rattaga vastutuult pedaalimine pole teab-mis meelakkumine, kohati pidin tugevamate tuuleiilide kätte sattudes lausa kraavi lendama.
Pärast tunniajast võitlus-väntamist olin õnneks koduväravate ääres, kümne sekundi pärast juba piki hoovi pealset kruusa pikali käinud ja parema jala põlve ära kriimustanud. Viskasin kodus koti voodi peale ja tšekkasin telefonist uut sõnumit, milles pool tundi vana teade h-isalt: "kui tuul liiga tugev, helista".
No comments:
Post a Comment