Saturday 16 January 2010
Wednesday 6 January 2010
2010 ja talv
2010 algas teistmoodi. Mängisime hostperega Riski, sõime oliebolle, käisime õues ilutulestikku vaatmas. Hiljem, hilistel öötundidel mängisime hostisa ja kahe kaksikutest host-nõbuga tikkude peale pokkerit. Ja kell kolm öösel... Magama. Järgneval hommikul Viini filharmoonikud ja suusahüpped. Telekas muidugi.
Lumi on jätkuvalt maas, näitab kohati küll sulamismärke, aga kõige kriitilisematel hetkedel sajab muudkui uus kiht peale!
Esmaspäeval sai vaheaeg läbi ja pidin jälle kooli poole väntama hakkama. Minek oli libe ning lumine ja tulek oli veel libedam, aga õnneks vähem lumine. Kui koduni oli jäänud veel pool kilomeetrit, tegin rattaga täiesti kogemata väga stiilse pikalilennu ja sellele lisaks veel mõned meetrid külglibisemist. Lamasin mõnikümmend sekundit keset teed ja mõtisklesin veidike elu üle järele, aga siis jäi mu taga seisma üks valge kaubik ja sellest pistsid oma pead välja kaks meest ning küsisid "gaat het?"("läheb?") ja ma pidin vastama "yeah yeah" ning püsti tõusma, sest tegelikult olin siiski jätkuvalt elus. Korjasin ratta üles, kõndisin paar meetrit, ootasin, kuni kaubik must mööda sõitis(sest üpris kurb oleks olnud teist nende ees teist korda pikali lennata) ja kimasin edasi!
Pühapäeval hiilis mööda maad ringi metsik udu. Ei oskagi selle peale midagi rohkemat kosta kui "metsik", sest teda oli kontrollimatult palju ja kõikjal. Pole varem näinud sellist ilmaimet!
Lumi on jätkuvalt maas, näitab kohati küll sulamismärke, aga kõige kriitilisematel hetkedel sajab muudkui uus kiht peale!
Esmaspäeval sai vaheaeg läbi ja pidin jälle kooli poole väntama hakkama. Minek oli libe ning lumine ja tulek oli veel libedam, aga õnneks vähem lumine. Kui koduni oli jäänud veel pool kilomeetrit, tegin rattaga täiesti kogemata väga stiilse pikalilennu ja sellele lisaks veel mõned meetrid külglibisemist. Lamasin mõnikümmend sekundit keset teed ja mõtisklesin veidike elu üle järele, aga siis jäi mu taga seisma üks valge kaubik ja sellest pistsid oma pead välja kaks meest ning küsisid "gaat het?"("läheb?") ja ma pidin vastama "yeah yeah" ning püsti tõusma, sest tegelikult olin siiski jätkuvalt elus. Korjasin ratta üles, kõndisin paar meetrit, ootasin, kuni kaubik must mööda sõitis(sest üpris kurb oleks olnud teist nende ees teist korda pikali lennata) ja kimasin edasi!
Pühapäeval hiilis mööda maad ringi metsik udu. Ei oskagi selle peale midagi rohkemat kosta kui "metsik", sest teda oli kontrollimatult palju ja kõikjal. Pole varem näinud sellist ilmaimet!
Subscribe to:
Posts (Atom)
