22. märtsil tegin kirjut koera, mille jaoks lausa Eestist eraldi paki olin saanud. Traditsiooniline sünnipäevatoit-- ja arvestades seda, et ühest purgist kondenspiimast ja kahest pakist küpsistest sai lausa kolm koogirulli, jätkub toda maiust laupäevani küll.
--
Teisipäeval, 23. märtsil läksin kooli, nagu tavaliselt ikka.
Teisipäev on üks kõige tüütumaid päevi üldse koolinädalas, sest esimene tund, geograafia, algab kestab kella 9.20st kuni 10.10ni ja pärast seda on mul kaks tundi vabad ning kunst algab alles kell 12.15. Seekord läks eriti halvasti, sest vaevalt olin end geograafiaklassis sisse seadnud, kui õpetaja mu minema saatis, öeldes, et nüüd on plaanis proovieksam ja ega ma niikuinii midagi oska sealt teha ja vaevalt et ma isegi sõnadest aru saan. Ei osanud selle peale kohe midagi kosta, aga nähes, et Maria Jose, mu argentiinast vahetuseks tulnud paralleelklassiõde, juba uksest väljas oli, korjasin ka oma kodinad kokku ning sõitsime Majo'ga Hoorni.
Kaheteistkümne paiku tagasi sõites tabas meid kummaline nähtus-- meie väntasime kooli suunas, aga sealtpoolt tulid vastu meile kümned ja kümned kaasõpilased. Kellaaeg oli kuidagi vara tundide läbisaamiseks, aga noh, kes neid hollandlasi ikka teab.
Rattaparklas võttis mu rajalt maha hiinlannast Yan, kes inglise-hollandi segus olukorda selgitada üritas. Sain aru niipalju, et rohkem tollel päeval tunde pole ja kõik võivad koju minna. Võtsin ratta käekõrvale ja kõndisin MaJot otsima, et küsida, mis tema teada saanud ja lõpuks sain tõe jälile: üks õpetajatest oli möödunud ööl ära surnud ning kool sai sellest alles teisipäeval teada, niiet respekti pärast lasti kõik õpilased, kes vähegi minna tahtsid, minema, ning kes minna ei tahtnud, olid aulasse kogunenud.
Tol hetkel polnud mul aimugi, kes täpselt manala(või toonela)teed läinud oli, olin vaid kuulnud, et ladina ja kreeka keele õpetaja, aga kui koju jõudsin, tabas mind kerge šokk-- too õnnetu oli toosama tüüp, kes mulle jaanuaris kuukese KCVd andnud oli! Ülimuhe tüüp, viiekümnendates, aga nägi kindlalt noorem välja. Kui veebruaris oma õppeprofiili vahetasin, liikusin ka uude KCV-gruppi, niisiis jäi meie tutvus üsna lühikeseks, aga esimese tunni, mis mul temaga aasta alguses oli, juhtus ta õpilaste survel oma perest ja elust jutustama, seega jäi mul temast hoobist väga positiivne ja armas mulje.
Väga kurb.
--
Niisiis olen teisipäevast(millal kokkuvõttes tegelikult üheski tunnis ei käinud) tänaseni hommikuti kaua magamist ja õhtul hilja ülevalolekut nautinud-- eksaminädal ju taas. Õigemini eksamikuuspäev, sest igasugu erinevad tentamen'id toimuvad 25. märtsist kuni 1. aprillini, samuti oli kordamiseks ja õppimiseks vaba 24. märts. Mul on kaks eksamit homme-- matemaatika ja geograafia-- ning kaks 1. aprillil-- ajalugu ja hollandi keel. Ülejäänu on mugavalt vaba ning saab vahelduseks veedetud Saksamaal, kuhu homme kella nelja paiku suundun. Tuleval kolmapäeval tulen taas tagasi, teen neljapäeval eksamid ning siis algab lihavõttevaheaeg, mis kestab 6. aprillini.
--
Muuseas, täna ja eile olid selle aasta siiamaani kõige soojemad päevad, mil teromeeter näitas lausa 20 kraadi ringis. Ilmatead lubab, et eks nüüd nädala lõpus läheb jälle külmemaks-- kuni 11 kraadi-- ja hakkab vihma sadama. Aga viimased paar päeva olid ilusad. Põllul kakerdasid kajakate ja tillukeste tallekeste kõrval jänesed, mesimummid lendasid vastpuhkenud nartsissiõite vahel ning koerad said õues jahitreeningut.
