Kohe, kui koolipäev kell viis läbi sai, jooksin rongijaama, et sealt järgmine rong Amsterdam Blijmer Arenale võtta, kus alates kella kaheksast õhtul Arctic Monkeys kavas oli. Mu ehmatuseks anti aga üsna pea pärast mu plaanide selget kujuvõttu teada, et mu rong jääb +/-10 minutit hiljaks.
See oli alles algus. Magasin siis õige masina maha, pärast seda aga kiilus mulle tähtis rongiinfotabloo kinni, seega seisin tund aega üsna nõutult keset vaksalit, julgemata alternatiivset marsruuti võtta. Ühel hetkel sain aga Juanjolt kõne teemal "Kus sa oled?!", seega vandusin siiski alla ning sõitsin ühe juhuslikult just minekuvalmis olnud rongiga Amsterdam Sloterdijki, mis on jube keeruline ning mitmeosaline rongijaam-- ehk järgmisele rongile, mis mu otse pealinna viis, jõudsin väga napilt-- jooksin mööda erinevaid ehitisi, leidsin õige perrooni, hüppasin vagunisse sisse ning vaid hetk hiljem sulgusid uksed mu taga.
Keskjaamas avastasin pangaautomaadi, millega sai eesti kontolt ilma teenustasuta raha välja võtta, seega arveldasin masinast endale 70 € ning otsisin paaniliselt erinevatelt tabloodelt, kuidas siis lõpuks Heineken Music Halli kohale jõuda. Pärast poolt minutit andsin alla, küsisin infost direktsioone, jooksin platvormile 8b, siis söödeti kõlaritest ette uus info: rong Rotterdami suunas väljub platvormilt 4b. Õnneks olin selleks hetkeks ebaõnnestumiste rajalt välja pääsenud ning suutsin parajaks hetkeks õigesse kohta jõuda.
Kohtusin Amsterdam Blijmer Arenas juba ootavate Juanjo, Danieli ja Lisaga. Õnneks ei olnud ma ainuke, kes hiljaks jäänud-- Duygu ja Isabella jõudsid paar minutit minust hiljem.
Viivitasime pooltunnikese muusikahalli ees ning siis murdsime sisse. Trügisime läbi rahva viienda reani, siis aga tabas valituid meist suur põieprobleem, niiet ukerdasime massidest hoolimata vetsudeni ja sellele järgnes üritus taas lava ette pääseda. Õnnestus! Maadlesin end päris esiritta ning nautisin vaadet... ja sellega kaasnevaid lugematuid hoope kõrvalseisjatelt.
Arctic Monkeys on juba paar aastat mu lemmikbänd olnud, aga too uus plaat, mille promotuuri ka minu külastatud kontsert kuulus, tundub varasemaga võrreldes kõrvale ning südamele võõram. Võib-olla lihtsalt veel liiga uus. Sellevõrra jättis esinemine ka natuke külmemaks, kui oleksin eeldanud. Aga vana kraam, mida kontserdil vastväljaantud albumi lugude vahele mängiti, oli puhas nauding! Ning too poolteisttund kella üheksast poole üheteistkümneni läks lausa kurvakstegevalt kiiresti.
Uue päeva esimestel minutitel olin tagasi Amsterdami keskjaamas, jättes hüvasti ülejäänud yfukatega. Klimberdasin parajasti piletiaparaadil endale pääset koju, kui kuulsin kõrvalmasina juurest kummaliselt tuttavaid sõnu... Pöörasin pea sinnapoole ja seisin silmitsi kolme kahekümnendates noormehega. Põrnitsesin neid veidike, nad põrnitsesid vastu. Küsisin siis oma kahtluste kinnitamiseks:"Te räägite eesti keeles?!"
Nagu edasisest suhtlusest selgus, olid nad kolm tartlast, kes Amsterdami "lõbutsema" tulnud. Küllap hirmutasin nad oma vasikavaimustuse ja kummalisel kombel väga puiseks muutunud eesti keelega ära, sest nad ei julgenud sammugi väljapääsu poole astuda enne, kui ma pärast paariminutilist vestlust "Olgu, ma näen, et pean teid kinni, te võite nüüd linna minna!" ütlesin. "Jah, kippuski juba piinlikuks minema..." vastas üks neist-- ja läinud nad olidki. Kaks öisesse Amsterdami, kolmas rongile lennujaama poole. Ka mina ei raisanud aega. Kella veerand kaheks olin juba kodus, järgnevaks täistunniks ka voodis teki all. Kella kuuest algas uus päev.
Järgmised märkimisväärsed seiklused sel nädalal:
a) neljapäeval teatas hollandi keele õpetaja, et olin kontrolltöö klassi keskmise vääriliselt teinud, seega said ühtäkki kõik teada, et nende keelest midagi juba jagan ning premeerisid mind aplausiga.
b) reede möödus rahulikult kuni seitsmenda tunnini, milleks keemia. Praktikatund-- mis tähendab, et askeldasime katseklaaside, igasugu pulbrite, gaasi ja tulega. Ma ei tea, mis toimub, aga igatahes olen ma oma tagasihoidlike vaatuste põhjal ainuke, kelle pea kohutavalt ringi hakkab käima, kui gaasilambid klassis süüdatud. Algaja asi.
Võtsin aktiivselt kristallsooda kuumutamisest osa... Kuni katseklaas mu statiivi otsas plahvatas. Karjusin "WHAT THE HELL!?" ning mind valgustati, et oleksin pidanud kuumutatavat ainet veidike loksutama, et kuumus rohkem jaguneks.
Järgmisel korral olen ehk targem. Ka selles osas, et katseklaasid lähevad imekspandavalt kiiresti üllatavalt kuumaks, kui neisse kuuma auru juhtida. Vaevalt oli viis minutit mu plahvatus-õnnetusest mööduda jõudnud, kui põletasin pöidla ja nimetissõrme.
c) laupäeval kuivatasin taaskord õunu!
Mõnus! Nii ma kujutangi ette Hollandist kõige võtmist! Kui Skadega ühelepoole saan (homme!), kirjutan kirja ka!
ReplyDeleteole tubli!