Alustasin reedel taaskord rongijaamast, eesmärgiks jõuda Zaandami, Merilinile külla. Rongi lahkumiseni oli 10 minutit, astusin hostemaga piletimüügiautomaadi juurde, toksisin kõik vajaliku info sisse, võtsin pangakaardi rahakotist välja ja... Ligi astus umbes kolmekümndendates naine ja ütles hostemale midagi, millest mina sain aru ainult niipalju, et kahe euro eest saan ta pileti endale. Idee oli selles, et tollel naisel oli edasi-tagasi pilet Hoornist Amsterdami olnud, aga kummaski otsas polnud kontrolltemplit sellele peale löödud, niiet pilet oli uuestikasutatav. Aga mul polnud sularaha, lehvitasin pangakaardiga, ütlesin "sorry"... ja sain tasuta pileti! Ohhoo!
Zaandamis igavlesime, mängisime Wii-ga, saime teada, et pühapäeval toimuma pidanud juustutegemine lükkub edasi järgmisesse nädalavahetusse, see-eest sõime Merilini hostide tehtud juustufondüüd, õhtutel käisime kohalikus baaris, kus lahked kohalikud(kelledest ühe poeg oli sealsamas baarimees/laulab bändis Kansloos/õpib Amsterdamis arvutimängudisaini) jagasid igasugu infot Hollandi elu ja olu kohta(muuseas sain teada, et iganädalane dalmaatsiakoerast külaline, keda ka meil õnnestus kahel järjestikusel õhtul näha, on oma nime Hey Joe saanud Jimi Hendrixi laulu järgi ning et too lugu on baariomaniku lemmiklugu ja sellepärast peab iga laivbänd, kes tolles baaris esineb, vähemalt korra "Hey Joe"d mängima) ning vaatlesime muuhulgas, milline näeb välja selle väikelinna ööelu paar tundi enne kellakeeramist.
Pühapäeval sõitsime Merilini ja ta hostidega Amsterdami impro-jazz-kontserdile.
Ma pole kunagi varem päris elus eksperimentaal-jazzi näinud, niiet olin päris mitukümmend minutit pärast kontserdi lõppugi veel sõnatu... Ning kui olin tagasi Hoorni suunduva rongi peale jooksnud, tuli välja, et sõnu ei lähe mul niipea ka parima tahtmise juures vaja, sest telefoniarve oli tühjaks jooksnud(tervitan siinkohal nii Krisi kui Helinat!) ning väljahelistamine/sõnumeerimine oli piiratud. Lootsin rongijaama ligidal asuvast Albert Heijnist uut kõneaega osta, aga too õnnistatud asutus oli pühapäeva puhul suletud... Niisiis alustasingi jalgsimatka kodu poole.
Jõudsin vast kilomeetri kõndida(mille juurde käis ka omaette vandumine), kui mu kõrval peatus hostema auto ja ma kerge vaevaga koju sain. Kordki tundus see meeldivana, et hostvanemad igal sammul üksteisega sidet peavad-- Merilini h-isa oli nimelt minu hostidele teatanud, millisele rongile ma läksin ning mu h-ema oli ilma minult kinnitust saamata/küsimata õnneks juhuslikult õigel ajal rongijaama poole teele asunud. Niiet lühidalt: olen elus!
(Ja vaheaeg selleks korraks läbi.)
No comments:
Post a Comment