sinterklaas ja elumärgid

Suutmata mälu piisavalt korrastada, kirjutan vahepeal toimunu üles vast lugejatele üsna segases maneeris.

• Keeletesti tulemused olid igavalt lugemine: "hea", rääkimine: "hea", kuulamine: "hea" ning vürtsiks kirjutamine: "väga hea". Ei midagi üle ootuste, rumalad pisikesed vead ning suulises osas, nagu alati, liigne närv. Kõigi kuulujuttude ja vaatluste põhjal tabasin aga ära, et too keeletest on igal aastal täpselt samasugune...

• 22. novembril saime taas Noord-Hollandi YFUkatega kokku, seekord Castricumis, kus veetsime pühapäeva varajases Sinterklaasivaimus. Hollandis on talve alguse tipphetkeks jõulude asemel 5. detsember, kus Hispaaniast saabub üsna meie Jõuluvana-sarnane Sinterklaas, abilisteks mitu väikest neegrit, kelledel koondnimeks Zwarte Piet. Kingitustega, mis nad kaasa toovad, on ka teps teine lugu, kui meie, Eesti omadega. Enamik pakke, mis Sinterklaas toob, on varustatud kas mingi kavala üllatusnipiga(mina näiteks peitsin oma kingituse kohvifiltripaki sisse) ning luuletusega, mis ideaalkujul sisaldab endas kõiksugu naljakaid juhtumeid, vihjeid ning vahel lausa pilkeid saaja kohta. Kõik see siiski sõbralikus pühademeeleolus.
Loosisime YFUkatega üksteisele pakke, sõime, jõime, muljetasime. Leppisime Meriliniga kokku, et tuleval reedel teeme taas Amsterdamis tiiru.

Mõeldud-- tehtud!
Uus nädal tõi aga päris mitmeid üllatusi, alustades ilmast, mis oli lausa nõnda tormine, et kolm viimast koolipäeva eskorditi mind autoga kooli, lisades juurde tavaliste 50-minutiliste asemel 40-minutilised koolitunnid(millest suur osa ära jäid), ning lõpetades sellega, et pälvisin kõigi imekspanu ja aplausi, kui skoorisin hollandi keele testis hindeks 6,7! Enamik punkte sain küll tänu lühikesele kirjavahemärgistusülesandele, mille oma eesti keele grammatikast kaasasaadud tarkusega üsna õigesti ära tegin. Järgnev test paar nädalat hiljem ei läinud küll teps mitte nii hästi, 25st loogika- ja grammatikavigu täis lausest suutsin vaid 12 õigesti ära parandada; samas oli õpetaja jätkuvalt mu üle uhke.

• 27. novembril saime kätte oma kooliraportid ning selle pealt loetud infost ning saksa keele õpetaja kaebustest juhindudes vahetas klassijuhataja mu saksa keele tunnid(kus ma tõesõna kohati mitte midagi peale joonistamise ei teinud) Klassieke Culturele Vormingu vastu. Ehk lihtsamalt öeldes: minu koolis tähendab see Vana-Kreeka ja -Rooma ajalugu, filosoofiat ja vist ka veidike kunsti. Mis igal juhul sobib mulle rohkem kui saksa keeles ametlike kirjade kirjutamine.
Tolsamal reedel jäid ridamisi ära kõik tunnid pärast kella 12t. Sõitsin rongiga Amsterdami. Centraal stationi liuguste vahelt linna poole piiludes viirastus mulle hetkeks, et imepeenikesed vihmapiisad, mis päikese käes sillerdasid, on lumi. Tutkit.
Kella neljaks saabus Merilin. Ootasime tunnikese vaksalis, lootes, et ehk keegi ühineb meie kino-otsinguretkega, kuid pidime lõpuks alla andes läbi vihma ja lompide filmimaja otsima minema.
"Michael Jackson: This is it" varemplaneeritud "2012" asemel. Mitte mingi igav biograagia, vaid killuke kogu selle ürituse ettevalmistamisest, mis olemata jäi. Armas ja südantsoojendav killuke, millesse publikul nii hõlbus kaasa/sisse elada, koormamata end üleliigse jamaga, mis Jacksoni ümber viimased kümme aastat tiirelnud.

• Järgneval reedel käisime Julieti ja Roaniga mööda õhtust Hoorni ringi ja tegime nalja. Ning pärast mitut tundi vihmastel tänavatel Biitlite hittide laulmist panime paika, et pärast jõule teeme koos filmiõhtu.

• 5. detsembril saabusid meile päris Põhja-Hollandist Friisimaalt külla host-ema õde ning tolle kaks poega. Kambakesi jagasime juba varemmainitud Sinterklaasiõhtu puhul kinke ning luuletusi. Mugav perekondlik koosviibimine-- polnudki nii hirmus, kui varem kartnud olin.

• Edaspidi üritan hoolsamini järge pidada!