21. mail kogunesime kõikide praegu Hollandis vahetusõpilasteks olevate noortega Enkhuizenisse, kus gruppidesse ja edasi kolme erinevasse paati jagunesime.
Enamik kajuteid olid kas kahe- või neljakohalised, aga me Isabella ja Ainoga vallutasime ühe haruldastest kolmekohalistest kajutitest ning seadsime end seal sisse. Õhtu oli veel noor ning paadid püsisid sadamas, seega andsid autoriteedid meile kuni kella 12ni öösel linnaloa. Enkhuizen oli aga tühi ja pubisid-baare vaevas vanainimeste üleküllus, seega jäi too õhtu lühikeseks.22. mai: alustasime sõitu.
Üritasime ilma trotsides tekil päikest võtta, kuid tuul ja pilved ajasid meid alla kajutitesse ja puhkeruumi.
Enamiku päevast veetsime niisama juttu rääkides, lauamänge mängides, tekil olukorda tšekkamas käies ja võileibu süües. Päeva keskpaiku kutsusid juhendajad meid tekile sessioonile, arutamaks meie lähi- ja veidi kaugema tuleviku plaane.
Päeva edenedes paranes ilm õnneks veidike ja päike tuli välja!
Õhtuks jõudsime järve teisele kaldale, Lemmerisse, kus end kihku-kähku enne kella kaheksat Lidlist rämpssöögi-ja joogipoolisega varustasime. Uitasime Isabellaga sadamas, üheksast ühinesime teistega ja läksime linna peale-- ning seekord läks elu leidmisega õnneks!
23. mai: ilus ilm!
Päike oli lõpuks välja tulnud-- ja koos päiksega ka kõik vahetusõpilased, kes paaditekile ühtlases reas pikali päevitama heitsid.
Päevitasime, tegime pilte ja viskasime niisama nalja. Tunnikese jagu vist saime vist sessiooni ka.
Õhtul sain suure üllatuse osaliseks-- olime päeva jooksul puhtjuhuslikult Hoorni seilanud. Mõnisada meetrit enne sadamat tegime korra keset vett peatuse, et julgemad saaksid ujumas käia.
Mis siis ikka, sain korra Hoorni ööelu ka maitsta.
Hõivasime õhtu alustuseks oma ~60pealise vahetusõpilastekambaga baari, millel nimeks De Wereld, sealt edasi hargnesime mööda keskväljakut teistesse pubidesse ja baaridesse, kuni kell taas 12 lõi.
24. mai: Suur Hüvastijätupäev. Hommikupooliku veetsime paati küürides ja saime juhendajatelt veel paar nippi, kuidas vahetusaasta viimasel kuul olema ja käituma peaks.
Kui tagasi Enkhuizenisse jõudsime, oli päris paljudel pisarad silmis-- oli ju too purjereis me viimane suur ühine kokkusaamine kõigi YFUkatega. Mina olin... Eelkõige väsinud. Ja mitte väga kurb, sest nendega, kes viimase aasta jooksul kõige olulisemaks saanud, tegime kindlad kokkulepped veel vähemalt korra Amsterdamis kohtuda.
Kõikidele raskustele vaatamata - FANTASTILINE AASTA!!!!!!
ReplyDeleteIlusat lõpetamist!!!!!
Mammi