Tegelikult jätsin detsembri lõpus mainimata, et Kristina käis paariks päevaks siin, külastasime koos Amsterdami, käisime uisutamas ning lõpuks ka Hollandi keskel meie tulevast koera vaatamas, kes nüüdseks juba umbes kuu aega siin olnud. Nimeks Cisco ja too pilt on tehtud 26. jaanuaril ning too suurem on taaskord Storm.
16.-17. jaanuari veetsin Duygu, tema uute hostide ja veel ühe Türgi tüdrukuga Warmenhuizenis. Mängisime rummikub'i, rääkisime juttu, sõime ning kell 1 öösel võtsime lõpuks Duygu 20-aastase hostõe (auto)juhtimisel ette klubitripi Schagenisse. Väga hea vaheldus üleüldisele vaiksele elule!
Järgneval esmaspäeval algas eksaminädal ning ma tegin täiskoormusel kaasa. "Täiskoormusel" tähendab siinkohal muidugi ainult seda, et käisin kohal ja üritasin vana rasva pealt loogikat rakendada, sest ei tea küll kuidas selline õnnetus sai juhtuda, et enamike ainete koha pealt ei olnud mul aimugi, mille kohta test tuleb. Niisiis võtsin üsna rahulikult ja panin põhirõhu sellele, et eksamiküsimustest vähemalt aru saaks. Ja sain. Üritasin vastata. Siis sai tavaliselt aeg otsa ka.
--
Üleüldiselt: jagasime muljeid-- nagu alati, sõime, olime seltskondlikud, tegime taaskord ühe keeletestikese, minupuhul seekord nivoo kaks, ning pühapäevahommikul avastasime rõõmuga, et lumi, mis öö jooksul maha sadanud, on mõnusalt mätsitav ja lahti läks metsik lumesõda!
Ühel päeval lähiminevikus sain taaskord Eestist paki. Peale kõikvõimalike Kalevi maiustuste olid seal ka neli karpi sprotte ja sama palju vürtsikilusid. Sprotid olid kerge diil-- võtsin kapist saia, määrisin võid peale ning siis paar kala otsa... Aga kilude jaoks käisin 30. jaanuaril ekstra Amsterdamis vene poodi otsimas-leidmas, et ilusat musta leiba saada. Saingi. Lisaks sain taaskord võimaluse oma multikultuursust demonstreerida-- tegin tolles väikses poekeses parajasti umbes kümnendat ringi ümber marineeritud köögiviljapurkide letti kui müüjatar midagi hüüdis. Otseloomulikult vene keeles. Sain ainult ühest sõnast aru-- djevutška. Pöörasin pea kassa poole, baabuška kordas oma lauset-- ning siis toimus minu suurejooneline tähelend-- vastasin "ja njeee panimaaju parusski!" ning justkui imeväel pööras enne ühe teise ostjaga vene keelset vestlust pidanud poemees kõik tähelepanu minule ning otsis mu palve peale sügavkülmikust pätsi leiba välja. 2.75. Mu elu kalleim leib siiamaani. Aga maitse on hää!
31. jaanuaril käisin hostisaga kõrvalkülas tulbinäitusel. Nagu suur osa selliseid üritusi Hollandis ikka, oli ka see tugevasti fairtrade ja üldise heategevusega seotud. Seinad olid täis plakateid kõikvõimalike maailmapäästmisideedega ning saali keskel ilutses hiiglaslik sinine maakerapall. Lilled olid ka muidugi kohal.
2.02.2010
Täna oli jälle hull sula... Ja kevade lõhn kaaa!
LUMIKELLUKESED!!!
ReplyDeleteJa uiui, nunnud kutsud!
Jään siis ainult djevutška üle naermise juurde.
ReplyDelete