Nii lõppes mu Hollandi-aasta ja sõitsime Hollandist Saksamaale Berliini lähistele Noorte Eurooplaste Seminarile ehk YESile, kuhu kohale kutsutud kõik Euroopast Euroopasse vahetuses olnud vahetusõpilased. 34 kraadi sooja, workshopid ja muidu kogunemised, hiigeljärv ja palju rahvast. Ei teagi, kas see üritus oli hea või halb, sest enamikule tundus see üsna tüütu toppamisena kahe maailma vahel. Aga hea oli veel viimaseid kordi suurt osa oma vahetusõpilastest sõpru koos näha.
Ning ühtäkki saigi seegi otsa ja kuuenda juuli varahommikul läksid lapsed bussidele ja sõitsid minema lennu- ja rongijaamadesse. Erandiks muidugi eestlased, kes bussiga 36 tunniga lausa koju said, vahepeatustega Poolas, Leedus ja Lätis.
--Ei oskagi kuidagi kirjutada mingit lõpusõnumit või moraali tollele pea 11-kuusele loole. Elu läheb ikka edasi, uued sündmused tükivad peale, lõppudelõpuks oligi see kõik nagu üks suur-suur unenägu, mis korra nähtud, kuid pikaks meelde jääb. Hollandisse jõuan tagasi veel kindlasti, aga too keskkooliaasta nende inimestega nendes kohtades jääb ühekordseks sündmuseks.
