holland

lõpp

2010-07-14T21:12:00.006+02:00

Nii lõppes mu Hollandi-aasta ja sõitsime Hollandist Saksamaale Berliini lähistele Noorte Eurooplaste Seminarile ehk YESile, kuhu kohale kutsutud kõik Euroopast Euroopasse vahetuses olnud vahetusõpilased. 34 kraadi sooja, workshopid ja muidu kogunemised, hiigeljärv ja palju rahvast. Ei teagi, kas see üritus oli hea või halb, sest enamikule tundus see üsna tüütu toppamisena kahe maailma vahel. Aga hea oli veel viimaseid kordi suurt osa oma vahetusõpilastest sõpru koos näha.Ning ühtäkki saigi seegi otsa ja kuuenda juuli varahommikul läksid lapsed bussidele ja sõitsid minema lennu- ja rongijaamadesse. Erandiks muidugi eestlased, kes bussiga 36 tunniga lausa koju said, vahepeatustega Poolas, Leedus ja Lätis.--
Ei oskagi kuidagi kirjutada mingit lõpusõnumit või moraali tollele pea 11-kuusele loole. Elu läheb ikka edasi, uued sündmused tükivad peale, lõppudelõpuks oligi see kõik nagu üks suur-suur unenägu, mis korra nähtud, kuid pikaks meelde jääb. Hollandisse jõuan tagasi veel kindlasti, aga too keskkooliaasta nende inimestega nendes kohtades jääb ühekordseks sündmuseks.

teisipäev/kolmapäev/pakkimine

2010-07-01T06:04:00.005+02:00

Teisipäeval tegime Isabellaga veel viimase ring Amsterdamis, minul seekord sihiks osta pudel päris õiget Hollandi absinti. Sõitsin trammiga kaugele Albert Cuypmarkti taha varem guugeldatud alkoholipoodi-- kus pika uurimise peale pidin tõdema, et sellist asja lihtsalt pole! Küsisin müüjalt järgi ja ta vastas, et Hollandi absinti viimased paar aastat enam ei tehtagi. Kurb! Läksin üsna tühjade kätega õhtul koju tagasi!
Kolmapäeval käisin Duyguga Alkmaaris ja õhtul jõudsime hostemaga kinos A-teami vaatamas käia.Kella kolme paiku öösel alustasin pakkimist.
Pool viis hommikul:Tund aega hiljem:JÄTKUB

viimane täispikk hollandinädal

2010-06-29T00:31:00.022+02:00

20. juuni varahommikul tuli Kommi viieks päevaks Hollandisse. Etteplaneeritud suurejoonelisest muuseumitekülastamisest ei tulnud aga midagi välja ja selle asemel veetsime pühapäeva kodus ning kõik ülejäänud päevad esmaspäevast neljapäevani niisama Amsterdamis ringi jalutades, vahel harva ka mõnd vaatamisväärsust kiikama sattudes. Lubatud 18 kraadi asemel näitas kraadiklaas püsivalt 25 soojakraadi ringis.
21. juunil tabas mind taas teada-tuntud fotokal-akud-tühjad-needus, aga loodetavasti saan Kommilt hiljem mõned pildid. Mida mäletan, on Febos söömaskäimine ja kanepimuuseum.
22. juuni:Tutvustasin Kommile vana head Waterloopleinmarkti, kust mina sel korral endale kahe euro eest lühikesed püksid ning Kommi kuue euro eest kaks kleiti sai.Jalutasime näpuga kaardil tänavaid taga ajades Albert Cuypmarkti-- turule, kuhu ma juba ammu minna plaaninud olin ja kuhu kohale jõudes taipasin, et see on seesama markt, kus oma esimesel Amsterdamiskäigulgi viibinud olin.Turg läbitud ning kell alles pool viis, Heineken experience vaid paar kvartalit eemal. Suundusimegi Hollandi kõige kuulsamat õlut tutvustavasse muuseumisse, mis eelmisel õhtul külastatud 9-eurosele kanepimuuseumile silmad kõvasti ette tegi. Pilet oli küll 15 eurot, aga näha oli palju huvitavat, alustades Gerard Adriaan Heinekeni hämmastavast sarnasusest Carl Robert Jakobsoniga ning lõpetades 4D-kinoga, kus veepiiskade pritsides näidati õllepruulimiseprotsessi.Tagasitee rongijaama:23. juuni:Kõndisime läbi Amsterdami kesklinna kõige ilusama ja rohelise osa-- Jordaani. Kaardi abil avastasime ühe kanaliäärse majaderea keskelt tillukese kena hofje(eesti keelne vaste oleks vast siseõu):Istusime pooltunnikese kanalikaldal, käisime läbi mitmest second hand poest ning jõudsime siis muuseumikvartalisse.Et Hollandi kunstnikest ja nende töödest mingitki aimu saada, käisime siiski Rijksmuseumis ära, kus ning kõige muu kõrval ka paar Miró tööd ja ajutise näituse saalis eelmise korra tulbid seekord Amsterdami kanalite ajalooga asendatud. Kui kell viis muuseumist välja tulime, oli lähedalasuva Van Goghi muuseumi külastamiseks juba liiga hilja ning sellepärast istusime Rijksmuseumi ette pingile maha ja sõime lehmakomme, enne kui taas rongijaama poole astuma hakkasime, et koju minna.24. juuni:Otsustasime jaanipäeva mitte raisku lasta ja võtsime oma kavva kiiresti kaks suurt vaatamisväärsust: vahakujude muuseumi ja loomaaia.
Madam Tussauds:Taaskord Artis:Õhtul, kui loomaaed külastatud, ühines Amsterdami keskel meiega Isabella, kes nädalavahetuseks külla tuli. Pakkisin õhtul mõned oma asjad, mida enam kindlalt siin vaja ei lähe, Kommi kohvrisse, et mul hiljem vähem kilosid oleks, mida Eestisse tagasi viia.
Kommi sõitis Ursemist minema reede hommikul juba kell pool seitse, siis, kui mina ärkasin, et kooli oma viimast geograafiatesti tegema minna.
Hostema oli Inglismaale tööreisile läinud juba neljapäeva õhtul, hostisa aga lahkus reede hommikul tunnike pärast Kommi Schipholisõitu koertega Taanimaale näitusele. Maja aga tühjaks ei jäänud-- lisaks mulle ja Isabellale jõudis reede pärastlõunal kell neli siia ka Duygu, kes eelnevad kolm päeva Amsterdamis pidutsenud ja nüüd hostvanematega tülis oli. Sõime pitsat ja aiast küpseid kirsse ning maasikaid. Õues oli soe, maja oli tühi, ainuke kohustus oli nõud pärast kasutamist ära pesta.26. juuni:Duygu läks tagasi Alkmaari, meie Isabellaga jäime Ursemi.
27. juuni: Isabella sõitis taas Deventeri, mina jäin hostisa kojusaabumist ootama. Tuli ta alles kaheksa paiku õhtul, vahepeal, kell 1 lõunal, tõi aga Hiina vahetusõpilane Yan mu hostemalt laenatud ratta tagasi. Igavlesin 26-kraadise kuumuse käes, sõin vahepeal juurdeküpsenud maasikaid ja kirsse ning pildistasin.--
Lõpp jõuab aina lähemale, peaksin vist kohvripakkimisproovi ette võtma!

vahepala

2010-06-20T00:44:00.006+02:00

Päike paistab, aga õues on jahe.. Üle 20 kraadi sooja naljalt ei ole. Mis suvi see säärane on!?
17.juuni18.juuniKoolist: ees ootab veel esmaspäev tavalise tunniplaaniga, siis kuni reedeni arvestuste nädal ja pärast seda veel neli päeva. Oeh!

päris elu. nädalavahetused. lühidalt.

2010-06-19T02:11:00.003+02:00

Suve-eelne geograafiatund, 28.05:28-29.mai: kui kodus midagi teha pole, tuleb sammud jälle Amsterdami poole seada! Facebookis sai plaanidesse kaasatud Isabella, Julian, Duygu, Valentina, Vicky ja Sabrina.
Nagu ikka kombeks, jäid kõik hiljaks ning pidime Isabellaga linna vahel kõndides taas aega parajaks tegema:Saime kella viie paiku Julianiga kokku ja istusime mõnikümmend minutit niisama pargipingil, nautides harukordselt sooja ilma ja eredat päikest. Tollal oli mul veel alles koolist koju sõitmisel tekkinud jakirant:Plaanitud ühest õhtust sai aga tänu Isabella pealinnas elavale hostõele, kes meile lahkelt öömaja pakkus, lausa ööpäev. Tšillisimegi õhtu tema korteris ning alles kesköö paiku hakkasime väljaminekuplaane tegema.
Kella ühe paiku, teel Leidsepleini poole:Hommikul kell pool kuus, kui õues juba valgeks kiskumas ning meil aeg kodu poole liikuma asuda:Varahommikusel taksosõidul tagasi Lara korteri poole sõites tehti meile selgeks, et Leidseplein on kohalike seas tuntud kui kõige jamam peokoht ja üleüldiselt nõme turistilõks. Oli ka aeg, et keegi meid Amsterdami ööelu saladustesse pühendaks, sest vahetusaasta varsti lõppemas!
Magasime kella üheni.
Hommikusöök kanali äärel Albert Heijnist ostetud söögipoolisega:Edasi pisike trett Waterloopleini kirbuturule, mõned pildid kanalite ääres ning siis taas rongijaama jaaaaaaaaa kodupoole!--
5.-6.juuni: Deventeris telkimas. Käsil viimased nädalad. Olime Duygu ja Isabellaga ühel meelel, et vaba aega ei saa kodus magamisele raisata. Kuna eelneva nädalavahetuse veetsime Amsterdamis, otsustasime seekord midagi muud teha. Sõitsime Duyguga Isabellale Deventeri külla, masterplaaniks vahelduseks veidike telkida.Hollandis on telkimiseks muust ilmast eraldatud tasulised telkimisplatsid-- mis enamjaolt karavane täis-- sest niisama keset metsi või põlde oma telki üles panna ei tohi.
Juhuslikult sattusime telkla poole teel olles Deventeri kermiselt ka läbi. Jee!Esimene kermis, kuhu jõudsin, sest siis, kui mu kõrvalkülades parajasti laata peeti, olin purjetamas või Amsterdamis ära. Tegime erinevatel aktratsioonidel mõned sõidud ja jätkasime teed.
Sõitsime praamiga üle IJsseli ja olime kohal. Telklas maksime igaüks neli eurot ühe öö eest + 6 eurot telgikoha eest ning asusime rõõmsal meelel telkima.Just siis, kui olime end metsikusse matkamisellu täielikult sisse elanud-- ehk telgi üles pannud, jõe ääres tšillinud ning siis telgi juurde tagasi läinud ja suures näljas avastanud, et meil üldse toitu kaasas pole-- tulid Isabella hostvanemad meid üle tšekkama. Ja tõid viinamarju. Lisaks teatasid nad, et me olime telgi täiesti valesti üles pannud ehk ühe pulga telki installeerimata unustanud! Ning et meie piiramatut enesekindlust veelgi materdada, kutsusid nad meid lähedalasuvasse telki, kus nende vanad tuttavad parajasti elamas, pannkooke sööma.Nii palju siis metsikust matkamiselust.
Õhtu möödus üsna rahulikult, käisime korra veel kesklinnast läbi, ostsime stick candyt, aga kuna kermis tolleks päevaks juba sulgemisel ning inimesi linnas üsna vähe, andsime samuti alla ja jalutasime läbi kohaliku punaste laternate tänava tagasi telklasse.
Pühapäeva hommikul sõitsime Duygu ja Isabella hostvanematega Amsterdami. Sealt edasi läks minu tee läbi Hoorni ja kodu Alkmaari, kus YFU Noord-Hollandi viimane kokkusaamine. Kuigi Juliani nägin vast viimast korda üleüldse, ei olnud meeleolu sugugi kurb. Üsna igav oli tegelikult. Seekord oli hostvanemate kord särada ning vahetusõpilased istusid enamjaolt niisama igavledes laudade ääres.--
11.-13. juuni: Duygu sünnipäev/lahkumispidu. Ursem.
Ei teagi, mis mul arus oli, et lubasin Duygul oma 17. sünnipäeva siin pidada. Juba mai keskel teatas ta facebookis, et kavatseb 12. juunil väga suurejoonelise peo korraldada. Nädal hiljem sain talt paanilise abipalve, sest äkitselt olevat ta hostvanemad teatanud, et neil on nende majas ööbimiseks ruumi vaid kolmele inimesele. Avalik info on aga, et mina elan Hollandis keset põlde suures talumajas.
Asjad liikusid oma loogilist rada pidi ja 11. juuni õhtul saabusidki siia Isabella ja Duygu, et pidu ette valmistada. Millega me muidugi tol reedeõhtul tegeleda ei viitsinud. Proovisime hoopis, kas vesipiip töötab.Hiljem vaatasime kella kolmeni öösel filme.
Hommikuks olime siiski algelise poenimekirja ning tegevuskava valmis vorpida suutnud ning hakkasime selle järgi tegutsema. Duygu sõitis Alkmaari külalistele järgi, meie Isabellaga jäime koju suurt peotelki üles panema. Õhtu kulgedes sai aina selgemaks, et olin andnud sõrme, aga Duygu tõmbas mind peokorraldusse üleni sisse ja taganes ise korraldustiimist täielikult. Nojah. Olin vihane ja kuri, aga midagi ei olnud enam parata. Ning lõpuks laabus kõik siiski päris hästi! --
Nii. Allemaal weer op de hoogte! Ja tulev nädal tuleb huvitav!

diego is a monkey

2010-06-13T23:36:00.002+02:00

jalkahooaeg + kool on tühi + meil oli eile pidu! pean ennast kätte võtma ja ruttu-ruttu kõik kirjutamatajäänud nädalavahetused siia üles märkima!

Zeiltocht

2010-06-10T22:32:00.012+02:00

22.-24. mai: Pinksterweekend(taas miskine kummaline kristlik püha, mille puhul seekord esmaspäev kalendris punaseks märgitud ja keegi kooli minema ei pidanud): kolmas ja ühtlasi ka viimane suur YFU kokkutulek: purjetamine Ijsselmeeril.
21. mail kogunesime kõikide praegu Hollandis vahetusõpilasteks olevate noortega Enkhuizenisse, kus gruppidesse ja edasi kolme erinevasse paati jagunesime.Enamik kajuteid olid kas kahe- või neljakohalised, aga me Isabella ja Ainoga vallutasime ühe haruldastest kolmekohalistest kajutitest ning seadsime end seal sisse. Õhtu oli veel noor ning paadid püsisid sadamas, seega andsid autoriteedid meile kuni kella 12ni öösel linnaloa. Enkhuizen oli aga tühi ja pubisid-baare vaevas vanainimeste üleküllus, seega jäi too õhtu lühikeseks.

22. mai: alustasime sõitu.Üritasime ilma trotsides tekil päikest võtta, kuid tuul ja pilved ajasid meid alla kajutitesse ja puhkeruumi.Enamiku päevast veetsime niisama juttu rääkides, lauamänge mängides, tekil olukorda tšekkamas käies ja võileibu süües. Päeva keskpaiku kutsusid juhendajad meid tekile sessioonile, arutamaks meie lähi- ja veidi kaugema tuleviku plaane.Päeva edenedes paranes ilm õnneks veidike ja päike tuli välja!Õhtuks jõudsime järve teisele kaldale, Lemmerisse, kus end kihku-kähku enne kella kaheksat Lidlist rämpssöögi-ja joogipoolisega varustasime. Uitasime Isabellaga sadamas, üheksast ühinesime teistega ja läksime linna peale-- ning seekord läks elu leidmisega õnneks!
23. mai: ilus ilm!Päike oli lõpuks välja tulnud-- ja koos päiksega ka kõik vahetusõpilased, kes paaditekile ühtlases reas pikali päevitama heitsid.Päevitasime, tegime pilte ja viskasime niisama nalja. Tunnikese jagu vist saime vist sessiooni ka.Õhtul sain suure üllatuse osaliseks-- olime päeva jooksul puhtjuhuslikult Hoorni seilanud. Mõnisada meetrit enne sadamat tegime korra keset vett peatuse, et julgemad saaksid ujumas käia.Mis siis ikka, sain korra Hoorni ööelu ka maitsta.Hõivasime õhtu alustuseks oma ~60pealise vahetusõpilastekambaga baari, millel nimeks De Wereld, sealt edasi hargnesime mööda keskväljakut teistesse pubidesse ja baaridesse, kuni kell taas 12 lõi.
24. mai: Suur Hüvastijätupäev. Hommikupooliku veetsime paati küürides ja saime juhendajatelt veel paar nippi, kuidas vahetusaasta viimasel kuul olema ja käituma peaks.Kui tagasi Enkhuizenisse jõudsime, oli päris paljudel pisarad silmis-- oli ju too purjereis me viimane suur ühine kokkusaamine kõigi YFUkatega. Mina olin... Eelkõige väsinud. Ja mitte väga kurb, sest nendega, kes viimase aasta jooksul kõige olulisemaks saanud, tegime kindlad kokkulepped veel vähemalt korra Amsterdamis kohtuda.

täna õhtul kokkan mina

2010-06-10T14:03:00.004+02:00

ehk Käisin taaskord poes ja ostsin külmutatud tuunikalapitsa. Hea õnne korral suudan end hiljem kokku võtta ja veidike blogimisega ka tegeleda.

+23°C

2010-06-04T00:31:00.001+02:00

lõpuks!alustasin paar nädalat tagasi jakiäärtega käelabadel ja tänasest sain ka t-särgi selga!

maikuu ehk hollandi must see'd

2010-06-01T23:17:00.017+02:00

Fragment koninginnedagijärgsest segadusest.Nii-nii, võtan päeviku lahti ja hakkan selle abiga möödunud kuud meenutama.
--
Maivaheaeg, 29. aprill- 9. mai: Ilm läks koledaks. Tuuline ja üsna jahe. Ja nõnda terve vaheaeg, niiet jõudsin kooli alguseks jälle nohusse jääda.
-- 4. mail käisime hostema, tema õe ja õepojaga Eftelingis-- mis on Hollandi kõige kuulsam ja vast ka kõige suurem teemapark ning üles ehitatud kõiksugu erinevate muinasjuttude põhjal. Mitte ainult Grimmide muinasjuttude, vaid oma üllatuseks avastasin sealt ka päris mitmeid vähemkuulsamaid lugusid, mida kunagi väiksena lugenud. Oh seda taasavastamisrõõmu! Samas on muinasjutumetsa, karussellide, hoolikalt erinevate kujudega sisustatud koobaste ja kaunite maastike kõrval Eftelingis esindatud ka ameerika mäed ja muud pead pööritama ajavad vigurid... Koos hirmutavalt pikkade järjekordadega.Kohe selline.. Välismaa tunne tekkis!--

8. mail sõitsin Amsterdami ja sain kokku Duygu ning Anaidiga, eesmärk: jalutada Museumpleinile ning seal kuulsa IAMSTERDAM-sildiga pilti teha. Kahjuks ei olnud me arvestanud Giro d'Italiaga, mida just tol päeval parajasti päris mitme muu tänava kõrval ka Museumpleinil peeti.Seega, pärast pooltteist tundi läbi linna kõndimist avastasime, et IAMAMSTERDAM oli rattasõidu ajaks kuhugi teadmatusse kohta ära peidetud. Noh, mis siis ikka. Hakkasime tagasi rongijaama lonkima. Põikasime läbi Hard Rock Cafe'st, kus ma, nagu ikka tavaks, ainult korra vetsus käisin.
Hiljem võtsime febost patatid ja istusime kanaliäärde prügi keskele maha. Amsterdami koristajad olid toona ikka veel streikimas.--

9. mail, vaheaja viimasel päeval käisime hostemaga Keukenhofis. Taaskord hiiglaslik park, aga seekord traditsioonilises, lilledega täidetud mõttes.Keukenhof on avatud igal aastal vaid märtsi keskpaigast kuni poole maikuuni ehk sellel ajal, kui tulpide-nartsisside-hüatsintide õitsemisaeg.Ülejäänud aasta(väljaarvatud oktoobris üks nädalavahetus, mil lillesibulatega kaubitsetakse) on park külastajatele suletud ja käivad suured ümberistutamised. Igal aastal on oma teema, üle-eelmine aasta oli teemaks näiteks Rootsi, tänavu aga Venemaa-- mis süvendas minus taas seda tunnet, et meie suur idanaaber näib siinmail üks eriti eksklusiivne müsteerium olevat.Sisepaviljonides olid esindatud ka liiliad ja orhideed.--

Ja siis algas jälle kool. Aga seda mitte kauaks! Sest juba järgnenud neljapäeval, 13. mail, pühitseti Hemelvaartsdagi-- ehk toda päeva, mil Jeesus kunagi ammu taevasse läks. Terve Holland puhkas. Ja seda ka järgneval päeval. Ilmataat puhkas ka, päikest ei olnud, ainult tuul ja pilved. Istusin kodus ja olin haige.
Nädal pärast seda möödus taas üsna kiiresti.
--19. mail käisin Jay Brannani kontserdil, jee!
--Neljapäeval, 20. mail oli spordipäev-- millest ma väga ebaeeskujulikult osa ei võtnud. Tegelikult poleks mul midagi võrkpalli mängimise vastu olnud, aga sattusin infosulgu ja mul polnud aimugi, millal ja kus olema pean, seega tegin hostisaga kokkuleppe, et ma ei pea kooli minema, et sõidan hoopis rattaga Amsterdami!.. Aga see plaan läks vett vedama, kui neljapäevahommikul kell 9 koolist helistati ja mu asukoha järgi päriti. Läksin siis kooli-- aga seal ei olnud kedagi! Peitsin end kõikvõimalikes nurgatagustes ja kui lõpuks tuttavaid nägin, sain teada, et võrkpall on juba ammu läbi! Olin väga kurb-- aga mitte kauaks-- ja sõitsin koju tagasi.
--21. mai läheb samuti ajalukku erilise päevana-- esimene kord, kui kell 7:22 ärkasin, 15 minutit duši all käisin, ruttu ratta selga hüppasin ning siiski kella 8:30ks kooli hiljaks ei jäänud!
Ning siis taas nädalavahetus.
22.-24. mai vajavad aga eraldi postitust.

kuningannapäev

2010-05-13T00:53:00.029+02:00

29. aprillil kimasin taas rattaga kiiresti koju, viskasin kotti kaamera, rahakoti ning juukseharja ja sõitsin siis rongiga Amsterdami, eesmärgiks Kuningannaöö pealinnas veeta, järgmisel hommikul kell seitse rongiga koju magama minna ning siis päeval taas ärgates uuesti linna sõita. Saanud kohalejõudes aga kinnitust, et Duygu tuttaval AEFiga Hollandis vahetusõpilaseks oleval Bengisu'l on Amsterdamis majaga hostonu, ohverdasin riietevahetamise ning jäin koos 10 teise vahetusõpilasega pealinna lausa kolmeks päevaks.
Kuningannaööl, mis loodud selleks, et suunata ning kontrollida varem kuningannapäevale eelnenud rahvarahutusi, käisime klubides, just nagu ka enamik ülejäänuid tol ööl linnas viibinuid. Saime keset ööd kaela suure vihmasaju, mis meid aga väga ei heidutanud. Jätkasime tantsimist ja mööda Leidsepleini üksteise tagaotsimist kuni kella kuueni hommikul, mil tagasi majja ronisime ning põhku pugesime.
--Kuningannapäeval ärkasime kuskil 11 paiku. Sõime võõrustaja kulul hommikusööki(ehk leiba juustu, hagelslagi ja kokosbroodiga) ja läksime siis välja. Jalutasime ringi, uudistasime toimuvat ja pildistasime.Kohtusime teiste YFUkatega ning sellest hetkest edasi üritasime läbi meeletu rahvamassi pidevalt kuhugi jõuda-- algul õlut ostma, siis tänavaturgudeni, siis erinevatele vabaõhukontserditele, mis tol päeval käimas-- ning päris mitme sihtkohani jõudsime ka, kuigi kolossaalset turupidamist meil näha ei õnnestunud, sest ühel hetkel väsisid kõik suurest ekslemisest ära ning istusime ühiselt kanaliäärde paate vaatama ja juttu vestma.Samas ei masendanud põhiturgudest ilma jäämine meid väga, peamine kuulus kuningannapäevakauplemine oli juba nähtud: peaaegu kõik tänavad olid päev otsa täis kohalikke elanikke, kes oma majade ees kõiksugu vanu tarbe-, söögi- ja muid esemeid ning teenuseid müüsid, mida neil endil enam vaja ei läinud või mis potentsiaalselt raha sissetoovad näisid. Koogimüümine, näomaalingud, tavalised turuvidinad, kõik müügiks! Eriti ettenägelikud olid päevi varem poest hulgi karastusjooke või puuvilju ostnud ja kauplesid nüüd suure eduga neid maha.Bengisu hostonu, kelle juures ööbisime, lubas näiteks inimestel 1€ hinnaga oma majas kolmandale korrusele WC kasutama ronida. Too äri osutus muuseas väga popiks teenuseks!
Enamik poode ja kauplusi olid kinni, ainult kiirtoidurestoranid olid avatud. Tänavatel toimuv liiklus oli taandunud ainult jalakäijateks, ning tänavad sarnanesid suurtele oranzhidele aeglastele jõgedele-- kiiresti liikuda ei olnud võimalik, sest rahvast oli hordide viisi(tõesõna! nii palju inimesi pole ma küll kunagi ühes linnas korraga näinud!) ja paigalseismine oleks sellises peomeeleolus lihtsalt igav olnud. Kõik olid riietatud Hollandi rahvusvärvi oranzhi ning end kaunistanud puna-sini-valgete lipuvärvides aksessuuaaridega, sest kõige selle tralli mõte oli ju ometi tähistada kuninganna sünnipäeva-- viimasel ajal muidugi eelmise kuninganna sünnipäeva päeval, sest praeguse esileedi sünts on tegelikult jaanuari lõpus, mil väljas pidutsemine on eluohtlik.
Kell seitse õhtul, pärast kaugemalt tulnud ja koju tagasi tahtvate YFUkatega hüvasti jätmist läksime tagasi majja. Sõime mõned võileivad ja otsustasime üheskoos, et magame paar tundi ning lähme siis Museumplein'ile, kus dj Tiesto tasuta kontserti andma pidi. Too viimane fakt oli enamikule kohalolijatest vägagi meelierutav, seega kõik plaaniga nõus ja nagu silgud karbis taas unemaale.
Pool üksteist õhtul ärkasime taas justkui üks mees kõik korraga üles. Arvasime, et küll aega on, ning istusime niisama madratsitel, jõime ja sõime(õite metsikult, isegi vahukoore pistsime pintslisse) ning alustasime kell 23:30 liikumist. Umbes 12 ringis jõudsime kohale-- aga meie suureks pettumuseks kehtis isegi tol päeval hollandlaste igavene pahe kõik asjad jube varakult kinni panna-- ehk keda ei olnud, oli 1)dj Tiesto 2)rahvas. Maasolevad prügimäed vihjasid meile, et oleme hiljaks jäänud. Tuju hetkeks morn, ei lasknud me sel ebaõnnel siiski tervet õhtut rikkuda ja suundusime taas Leidsepleinile! Sealgi oli aga pidu üsna kõngenud, niiet pidime alla andma, Febost/Mäkist friikad-jäätisekokteilid ostma ning jälle koju vantsima, kus taas suurt pidusööki alustasime, mis kummalisel kombel lausa kella viieni välja kestis. Koidukuma juba paistmas, seadsime end taas voodites-magamiskottides-madratsites sisse ning hommikut ootama.--
1. mai. Ilm oli pilvine ja üsna jahe. Kella üheks oli meid vahetusõpilasi majja alles jäänud umbes enam-vähem kuus ning südametunnistus surus kojuminekumõtetega üsna kõvasti peale. Ostsime majaomanikule šokolaaditordi, sõime veel viimse brunchi selles kaunis kohas, jätsime omanikega hüvasti ja läksime oma teed.Türklased ja Ceci suundusid kohemaid koju, me Vale ning Isabellaga jalutasime veel mõned tunnid Jordaanias ringi. Kummalisel-- aga ilmselgelt positiivsel!-- kombel olid tänavad möödunud ööl nähtud lokkavast prahist puhtad! Amsterdami koristustöölised on nimelt viimased kuu aega katkematult streikinud ja linna prahihunnikutel omasoodu kasvada lasknud, aga vististi oli kuningannapidustuste ajaks erafirmad palgatud, kes linna esimeste päikesekiirte saabumise ajaks nii puhtaks kui võimalik tegid. Raiskasin viimased rahad külmutatud maasikatele ja väikesele jogurtipakile(tegelikult ostsin uue koti ka endale, aga see on liialt suur patt, et sulgudeväliselt ja avalikult tunnistada) ning kolisin oma kodinatega väsinult, kuid õnnelikult Ursemi tagasi!
--
Kokkuvõtteks:hoolimata sellest, et kolm päeva riideid ei vahetanud, möödusid kuningannaöö-kuningannapäev ja esimene mai väga edukalt. "Väga edukalt" on muidugi tagasihoidlik kirjeldus. Tegelikult oli see arvatavasti kõige lahedam pidu Hollandis üldse!
Muuseas, õhutemperatuur langes küll selle ajaga drastiliselt-- neljapäeval oli soe, 23 kraadi, kuningannapäeval 11 ja laupäeval taas sinna 15 kanti-- ning jäigi ülejäänud maivaheajaks nii.
Millest juba järgnevas postituses.

hermitage, deventer ja stuntdag

2010-05-02T01:33:00.015+02:00

23.04: kunstiklassiga Amsterdami Hermitage'is. Õpetaja käskis kõigil vähemalt korra Matisse'i "Tantsu" eest läbi käia-- on see ju harukordne juhus, et venelased tolle meistriteose lausa kuueks nädalaks Hollandile annetasid! Venemaa kohta veel niipalju, et mul on mõnikord üsna kurb tunne, et ma vene keelt õppinud pole, sest muidu saaks selle eksootikaga siinmail kõvasti lained lüüa.
Pärast galeriid jooksin/sõitsin kiiruga rongijaama, jõudsin veel viimasel hetkel rongile, käisin kodust läbi, vahetasin riided, sõin ning siis taaskord Amsterdami-- ja seekord sealt veel kaugemalegi, lausa Deventeri välja, kus Taani tüdruk Isabella varakult oma 17ndat sünnipäeva(mis tegelikult alles 22. mail) tähistas.
Reede veetsime vaikselt kolmekesi, laupäevaõhtuks oli meid kokku 12 ning pidu täies hoos, pühapäeva pärastlõuna veetsime kuuekesi Deventeri pargis, kuni kella kolmeni, mil ühiselt rongijaama jalutasime, kust igaüks edasi oma kodu poole suundus.

Säherdune internatsionaalne nädalavahetus. Aina kurvemaks ja reaalsemaks muutub see mõte, et kümne nädala pärast on see suur nali siin Hollandis läbi ja me kõik taas tagasi oma kodumail.
--
28.04: kolmapäeval toimus koolis Stuntdag, mille kõige ligilähedasem vaste on vast Eestis tutipäev. Kõik lõpuklasside õpilased riietavad end tüüpilistesse hollandi-kostüümidesse: talutüdrukuteks, lammasteks, sigadeks, lehmadeks või lihtsalt oranzhi värvi ning jooksevad kilgates ning salaja alkoholi manustades või õlut rüübates mööda kooli ringi.
Pärast viiendat tundi toimus spordiväljakul õpetajate iga-aastane jõukatsumine erinevates alades: kotijooks, heinapallivise, toolimäng, batuudil takistusraja läbimine. Muidugi oli terve kool pealt vaatamas ja kaasa elamas.--
Lõpetuseks taaskord looduseri!
Koduteel:Möödunudaastase põllu jäänukid:

looduseri für Piret

2010-04-20T23:47:00.009+02:00

piletijaht

2010-04-18T22:56:00.011+02:00

Alustan tänase päeva teist postitust sellise huvitava uudisega, et nägin hommikul unes Kristjanit ja me olime Islandil. Seda siis lühidalt. Väga poeetiline. Näen viimsel ajal üldse üsna päevakorralisi unenägusid-- välja arvatud üleeile, kus käes oli juulikuu lõpp ehk Viljandi folk ning mul ei olnud folgipassi, aga suur paanika oli. Ärkasin üles ja ohkasin kergendunult, kui sain aru, et olen jätkuvalt Hollandis ja kuupäev on alles miskine.. aprill.
--
18. aprill: Amsterdam.
Suure köha ja nohu käes vaeveldes lõi mu valutavasse pähe selline tore idee, et kuna ma Flight of the Conchordsi piletimüügi olin juba maha maganud, siis ehk võiks minna ja broneerida endale koha Jay Brannani kontserdil, mille ma juhuslikult igasugu Amsterdami kontserdikavasid sirvides avastanud olin.
Ilm oli ilus; päike paistis, taevas taas puhas, tuult vähe, t-särgikraadid!
Mõtlesin teel Amsterdami, et teeks endast igal pool pilti. Ise. Et teeks nalja. Aga mõtteks see vaid jäigi, sest pärast üksikut rongisõitu inimeste keskele astudes läks julgus mu seest minema. Üks pilt siiski rongist:Järgmine nali oli selline, et kavatsesin kiiresti Leidsepleinile jõuda ja sealt pileti ära osta, aga muidugi jäin ma kõikjal toppama ning mingil hetkel avastasin, et ma tegelikult ei teagi, kuhu poole suunduma pean.Põikasin siis suures meelemures korra kommipoodi sisse ja varustasin end torbiku kummikommidega ning sain TASUTA kaasa pisikese paki ubasid.Mõtlesin päris pikalt selle üle, kuidas kummikommid igasugu asjadega seostuvad. Eriti need praemuna-kummikommid... Ükskord varajases nooruses, kui veel Kolgas elasime, tuli vanaema Tallinnast külla ja siis läks kõik vanem pere selle puhul metsa seenele ja mina jäin koju, aga sain kurvastuse peletamiseks 10 krooni. Milline õnn! Tol ajal oli see suur raha, läksime Marjega poodi ja ostsime kummikomme ja kreemisaiu ja olime kohe õite rõõmsad!
Siis need vahu-ollusest kummihiired, käsikäes nätskete zhelatiinimaasikatega, mis aastatel 2002-2003 Kadrinas Paruni poes müügil olid. Sain nädalas 25 krooni taskuraha ja enamik sellest kulus ikka nendele.
Üks lähiminevikumälestusi ka; 2007, hapud õunaringid Konsumis... Mis tol ajal veel A ja O oli. 12.50 pakk. Ilus number, viiekümnekroonine jagus hästi.
Nüüd olen üldjuhul rõõmus, kui miski alla viie euro maksab.

Tagasi sinna, kust enne heietusi pooleli jäin: lõpuks sain pileti muidugi kätte!Sellega oli eesmärk täidetud ja võis taas kodu poole liikuma hakata.Ning veel viimase kilomeetri jooksul, mille rattaga läbisin, jõudsin peaaegu alla ajada ühe pardi! Kes siiski aga mu Surmaratta eest pääses ning oma naisukese juurde kraavikaldale põgeneda jõudis. Reedel sain muuseas klassiõe käest, kes minuga varem vaid mõned laused rääkinud, noomida, et mu ratas kriuksub liiga kõvasti. Kevad :))))

päike on erakordselt ere

2010-04-18T21:24:00.011+02:00

Ma tahaksin tegelikult hullupööra kirjutada lihtsalt sellest, kui ilus ilm meil viimasel ajal on või kui igav koolis on ja et ma tunnen end tõepoolest väga rebelina kohalike noorte hulgas, aga alati tuleb midagi muud ette, kuhu otsa ei saa sellist ümmargust juttu kirjutada. Ütlen veel enne viimase nädala tegemistest jutustamist ära: aitäh! kõikide pakkide, kaartide ja kirjade eest, mis te mulle sünnipäevaks saatsite :) ! Mõtlesin küll, et kirjutan igaühele päris postikirja vastu, aga ei ole selleni tänaseni jõudnud ja siin niimoodi üldiselt tänamine on lihtsalt väga kerge...

Tagasi põhiteema juurde: möödunud nädal.

Teisipäeval käisin vabade tundide ajal jälle Hoornis, aga seekord kindla eesmärgiga: leida üles tordipood. Maak je taart ("tee oma tort!"), milles müüakse kõikvõimalikke tordi-ja koogitegemisvahendeid, -aluseid ning -kaunistusi. Mu lemmikpood Hoornis. Pärast pooltteist tundi kõiksugu kitsaste tänavate vahel seiklemist jõudsin lõpuks õigesse kohta kah. Varustasin end 50 muffinivormi ja purgikese dinosaurustega ning hakkasime õhtul küpsetama. Banaaniglasuuriga õunamuffinid!Jaaaa teine sats, tagasihoidlikum, mustikatega.-- Laupäeval käisin esimest korda kofferbakmarktil. Kofferbakmarkt-- otsetõlkes pagasnikuturg-- kujutab endast liikuvat kirbuturgu, kus hulk inimesi oma pööningutelt kõikvõimaliku pahna alla toonud, selle kõik autosse laadinud ja kokkulepitud turupäeval teatud kohta teistele inimestele müügiks sõidutavad. Vana kola ei ole just igaühele ahvatlev kaup, niisiis tehakse neid turupäevi ühes kuus üsna mitmeid kordi ja erinevates kohtades: äkki läheb õnneks ja äkki keegi ostab midagi!--
Nii muuseas, mis nüüd meelde tuleb: sõin laupäeval taaskord kuulsat Hollandi heeringat. Polegi vist tollest maiuspalast kirjutanud varem, aga see viga saab kohe parandatud! VÄGA METSIK! Eesti heeringas on ikka selline vintske tummine tükk, mille lõhn kurgulage pärast söömist veel tundideks kummitama jääb, aga see hollandi kala on pehme, tekstuurilt nagu plastiliin, parajalt maheda maitsega ning lisaks veel väikse hapukurgi ja sibulakestega!No offence, Eesti heeringas, maitse asi! Küll saab sindki tulevikus isuga söödud :) Siinkohal tahaksin viidata Parvepoiste Heeringalaulule, mida aga youtubes mu suureks kurvastuseks pole, niiet peate seda ise endale täna unelauluks laulma!

11. aprill

2010-04-11T22:29:00.006+02:00

5:45"can i sit here? i'm not dangerous"
"why would you be?"
"people with beards sometimes are"selline huvitav iraanlane rootsist, kes nüüd töötab hambaarstina amsterdamis, aga tahaks taani minna, sest seal on inimestel koledamad hambad ja seal makstaks talle töö eest rohkem. öö jooksul kohatud rahva seas olid kõigi hulgas meeldejäävad veel päris mitu austraallast, paar sakslast ning üks india juurte(ja välimusega) iirlane.
--
täna hommikul tegin sellise vägitüki, et kõndisin hoornist avenhorni ja jõudsin enne esimest bussi kohale. siis ratta selga ning koju ja ülejäänud päeva.. põhimõtteliselt magasin.

pildid

2010-04-10T02:28:00.016+02:00

Hea küll, kui jänesepildid väga ei imponeerinud, siis mul on muud ka.
Esmaspäeval Maria Joséga Hoornis. Kõik poed olid lihavõtete puhul kinni, avatud olid vaid üksikud kohvikud:Teisipäeval väisasime Kittyga Amsterdami Rijksmuseumi ja kõndisime niisama mööda linna ringi.Neljapäevaks oli pea kahenädalane vaheaeg möödas ning siis näiteks:
Draamatunni arvestuse peaproovid:Ja nüüd taas nädalavahetus.

lihavõtted

2010-04-10T00:31:00.009+02:00

Meinerzhagen, Saksamaa, 27.-31. märts

2010-04-07T21:55:00.013+02:00

Niikui reedel kool läbi sai, kimasin rattaga ruttu koju, pakkisin asjad, krabasin külmukast kirju koera ja hüppasin autosse, et rongiga Hollandi piirile Roermondi jõuda. Sealt edasi juba Joeliga Saksamaa pinnale. Viis päeva Meinerzhagenis!

Nägin metsa ja sugulasi!:Eckenhagen Affen-und Vogelpark:(Nägin ahve!):Ja muidugi päev enne minekut kurikuulus Saksamaa spagetijäätis:Saksamaal oli mõnus soe, aga kui Hollandisse tagasi jõudsin, tuli jälle kõvasti vihma ja tuult! Ja järgneva päeva ajaloo ja hollandi keele eksamid põrusin küll täiega läbi...

efftjes een serieuse post ook

2010-03-25T22:44:00.008+01:00

Jätkan sealt, kus varem pooleli jäi.
22. märtsil tegin kirjut koera, mille jaoks lausa Eestist eraldi paki olin saanud. Traditsiooniline sünnipäevatoit-- ja arvestades seda, et ühest purgist kondenspiimast ja kahest pakist küpsistest sai lausa kolm koogirulli, jätkub toda maiust laupäevani küll.
--
Teisipäeval, 23. märtsil läksin kooli, nagu tavaliselt ikka.
Teisipäev on üks kõige tüütumaid päevi üldse koolinädalas, sest esimene tund, geograafia, algab kestab kella 9.20st kuni 10.10ni ja pärast seda on mul kaks tundi vabad ning kunst algab alles kell 12.15. Seekord läks eriti halvasti, sest vaevalt olin end geograafiaklassis sisse seadnud, kui õpetaja mu minema saatis, öeldes, et nüüd on plaanis proovieksam ja ega ma niikuinii midagi oska sealt teha ja vaevalt et ma isegi sõnadest aru saan. Ei osanud selle peale kohe midagi kosta, aga nähes, et Maria Jose, mu argentiinast vahetuseks tulnud paralleelklassiõde, juba uksest väljas oli, korjasin ka oma kodinad kokku ning sõitsime Majo'ga Hoorni.
Kaheteistkümne paiku tagasi sõites tabas meid kummaline nähtus-- meie väntasime kooli suunas, aga sealtpoolt tulid vastu meile kümned ja kümned kaasõpilased. Kellaaeg oli kuidagi vara tundide läbisaamiseks, aga noh, kes neid hollandlasi ikka teab.
Rattaparklas võttis mu rajalt maha hiinlannast Yan, kes inglise-hollandi segus olukorda selgitada üritas. Sain aru niipalju, et rohkem tollel päeval tunde pole ja kõik võivad koju minna. Võtsin ratta käekõrvale ja kõndisin MaJot otsima, et küsida, mis tema teada saanud ja lõpuks sain tõe jälile: üks õpetajatest oli möödunud ööl ära surnud ning kool sai sellest alles teisipäeval teada, niiet respekti pärast lasti kõik õpilased, kes vähegi minna tahtsid, minema, ning kes minna ei tahtnud, olid aulasse kogunenud.
Tol hetkel polnud mul aimugi, kes täpselt manala(või toonela)teed läinud oli, olin vaid kuulnud, et ladina ja kreeka keele õpetaja, aga kui koju jõudsin, tabas mind kerge šokk-- too õnnetu oli toosama tüüp, kes mulle jaanuaris kuukese KCVd andnud oli! Ülimuhe tüüp, viiekümnendates, aga nägi kindlalt noorem välja. Kui veebruaris oma õppeprofiili vahetasin, liikusin ka uude KCV-gruppi, niisiis jäi meie tutvus üsna lühikeseks, aga esimese tunni, mis mul temaga aasta alguses oli, juhtus ta õpilaste survel oma perest ja elust jutustama, seega jäi mul temast hoobist väga positiivne ja armas mulje.
Väga kurb.
--
Niisiis olen teisipäevast(millal kokkuvõttes tegelikult üheski tunnis ei käinud) tänaseni hommikuti kaua magamist ja õhtul hilja ülevalolekut nautinud-- eksaminädal ju taas. Õigemini eksamikuuspäev, sest igasugu erinevad tentamen'id toimuvad 25. märtsist kuni 1. aprillini, samuti oli kordamiseks ja õppimiseks vaba 24. märts. Mul on kaks eksamit homme-- matemaatika ja geograafia-- ning kaks 1. aprillil-- ajalugu ja hollandi keel. Ülejäänu on mugavalt vaba ning saab vahelduseks veedetud Saksamaal, kuhu homme kella nelja paiku suundun. Tuleval kolmapäeval tulen taas tagasi, teen neljapäeval eksamid ning siis algab lihavõttevaheaeg, mis kestab 6. aprillini.
--
Muuseas, täna ja eile olid selle aasta siiamaani kõige soojemad päevad, mil teromeeter näitas lausa 20 kraadi ringis. Ilmatead lubab, et eks nüüd nädala lõpus läheb jälle külmemaks-- kuni 11 kraadi-- ja hakkab vihma sadama. Aga viimased paar päeva olid ilusad. Põllul kakerdasid kajakate ja tillukeste tallekeste kõrval jänesed, mesimummid lendasid vastpuhkenud nartsissiõite vahel ning koerad said õues jahitreeningut.

2010-03-25T21:35:00.004+01:00

Käisin just Meliani blogi lugemas ja avastasin sealt sellise huvitava püramiid-blogimängu, milles ta rõõmsalt kaasa löönud:

Kolm esimest kommentaatorit, kes kommentaarikastis minult kingitust küsivad, saavad selle. Aasta jooksul. Ise teen. Võite öelda, ka mida te soovite, äkki isegi oskan seda teha.
Vastutasuks tuleb korraldada samasugune jagamine omas blogis (või Facebookis vms. kohas).

Ning pärast vastamist mõtlesin, et kuna ma sinna kommentaari postitamisega nagu veidikene lubaduse andsin, siis pean seda mängu siin ka rakendama, kuigi õige veidi muudetuna, sest pole ma suurem asi käsitöömeister... Niisiis: kolm esimest kommentaatorit, toon teile Hollandist midagi. Lihtsalt küsige. Ja siis jätkake püramiidi.

Serious business.

mitte ainult pilte!

2010-03-23T10:49:00.002+01:00

14. märtsil toimus Amsterdamis kauaoodatud kokkusaamine Kesk-Hollandi YFUkatega. Alustasime päeva homomonumendi(mis kujutab endast suurt kivist kolmnurka westerkerki kõrval) juurest.Tugiisikud jagasid meile kätte paberid ülesannetega ja läks käima suur Scavenger Hunt Jordaanis. Ülesanneteleht koosnes 14st küsimusest ja ülesandest, millest enamuse vastamiseks/täitmiseks läks vaja hulganisti kõrvalist abi. Kõndisime ja küsisime kokku vast kaks tundi; aga Jordaan on niivõrd ilus linnaosa, et seal võiks kauemgi ringi jalutada. Alustasime Anne Franki maja juurest ning lõpetasime pannkoogirestoranis, kus täidetud lehed ära andsime ja preemiaks süüa saime.Ametlik programm sai läbi juba kella kolme paiku, aga et päevale mitte liiga kiiret lõppu teha, jäime umbes kümnepealise grupiga veel Amsterdami. Kõigepealt otsisime ja leidsime pubi, kus saaks jalgpalli vaadata[sest Ajax mängis PSV vastu(ja võitis!)], poole mängu pealt liikusime tüdrukute survel järgmisesse baari, kus veetsime paar tundi vesipiipu tehes ning lõpuks, veel enne rongidele minekut käisime läbi päris mitmest kiirtoidurestoranist, kuni igaüks oma maitsele vastava toidu sai. Pärast seda tüüpiline iga-roju-oma-koju. Juanjo Inglismaale.

--
Järgnev nädalake möödus üsna kiiresti. Saime uue eksaminädalaplaani ning 17. märtsil koolist vastu tuult kodu poole sõites tulin geniaalsele ideele-- kuna mul eksamid ainult 26. märtsil ja 1. aprillil, siis võiksin vahepealse koolivaba aja kuidagi kasulikumalt kui lihtsalt kodus istudes veeta ning hakkasin koju jõudes kiiruga igasugu erinevaid ajaviitmisvariante otsima. Õhtuks oli selge-- lähen Saksamaale! Järgmiseks päevaks oli ka kõigi osapooltega-- vanemad, Joel, hostid-- kõik kokku räägitud ning reedel sain ka YFUlt loa.
--

Möödunud laupäeval jalutasime jälle Duyguga mööda Alkmaari ringi. Käisime turul, poodides, astusime läbi paarist kohvikust ning kõrtsist ja jõudsime veel enne kojuminekut piljardit ka mängida. Sain muuseas Duygult üsna palju huvitavat klatši teiste vahetusõpilaste kohta teada ning kuulsin Türgi tüdrukute plaanist maikuus Iirimaale minna. Eks näis, kas see neil õnnestub ja kas ma end kuidagi kaasa suudan kaubelda.

eerste blote voeten

2010-03-21T15:49:00.000+01:00

heel stiekem

2010-03-18T22:23:00.002+01:00

het voorjaar, 1

2010-03-17T00:01:00.002+01:00

12.03.10

2010-03-13T15:02:00.002+01:00

suured lambad javäikesed lambad

rapportvergadering

2010-03-09T23:59:00.001+01:00

lisaks

2010-03-09T01:31:00.003+01:00

Paar võõrast pilti:Noord-Hollandi vahetusõpilased Alkmaaris. Vasakult: mina, Duygu, belglane, USAkas, Itaalia poiss ja argentiinlased. Kaamerat hoiab Argentiina tšikk MaJo. Pärast Madurodami Schagenis. Käisin ujumas. Varvastega. Yani pilt.

veebruari lõpp ning märtsi algus

2010-03-09T00:08:00.021+01:00

20.02
Nädalavahetusel algas vaheaeg ning laupäeval tegime Duyguga väikese treti Alkmaari-- koos AFsi Noord-Hollandi vahetusõpilastega, kelle Duygu facebooki abil välja peilinud oli. Üks tšikk USAst, üks Belgiast, kaks poissi ja üks tüdruk Argentiinast ning lisaks üks kutt Itaaliast. Argentiina-plika, kel nimeks Maria Jose, saabus siia alles veebruari keskel ning käib nüüd minuga ühes koolis. Esimese pildi peal keskel, koos teiste värskete vahetusõpilastega Argentiinast.Jalutasime mööda linna, põikasime läbi õllemuuseumist, paarist poest, Mac-i esindusest(kus veetsime tubli pooltunnikese google mapsiga mängides), Febost ning hargnesime lõpuks kõik taas laiali; Lõuna-Ameeriklased Itaalia tüübi poole õhtust sööma ning meie Duyguga kõigepealt lähedalasuvasse suvalisse baari ning pärast seda rongiga koju.22.02
Käisin korraks Amsterdamist läbi, Meriliniga "Up in the Air"i vaatamas.
24.02
Madurodam! Lõpuks jõudsin Den Haagis asuvasse miniatuurlinna; kõik Hollandi kuulsamad ehitised järeletehtud skaalal 1:25. Kaasas peale hostisa taaskord Duygu ning ka mu hiinlasest vahetusõpilane-koolikaaslane Yan. Uhked kirikud, suured laevamaketid, tillukesed inimfiguurid, kääbusloomad kääbusloomaaias, pisike vabaõhukontserdilava ning isegi mikroskoopiliste tulbijäljenditega täistipitud põllukene-- kõik oli olemas!Pärast Madurodami põikasime ka korra Schagenist ja Den Haagi kesklinnast läbi. Külastasime Panorama Mesdag'i, Hollandi kõige suuremat seinamaali. Guugeldage!
--
26.02 ja järgneva reedehommiku veetsin Merilini juures Zaandamis, käisime õhtul linnas väljas.
--
Ülejäänud vaheaja olesklesin niisama kodus. Vahepeal jõudis väljas juba üsna soojaks minna; lausa +7-ni, aga eile hommikul tuli taas õhuke lumekirme maha. Ilmateade lubab selle nädala lõpuks aga õnneks taas kevadist sooja!
--
4. märtsil kohtusin pärast kooli Amsterdamis Nelega, kes ka korraks pealinnaelu uudistama tulnud. Kõndisime mööda päikesesäraseid tänavaid, astusime läbi "üheksast tänavakesest"(9 straatjes-- väike tänavatevõrgustik Amsterdamis, mis on täis pikitud tillukesi hubaseid poekesi) ning seadsime siis sammud Hogeschool van Amsterdami poole, kus tol päeval moeinstituudi avatud päev.
Olnud juba pool tundi kõndinud, otsustasime lihtsamat teed pidi minna ning viimase paari kilomeetri läbimiseks metrood kasutada.
Viimasesse vagunisse sisseastudes tabas meid hetkeks šokk-- kummalisel kombel olid kõik peale meie mustanahalised! Hirmsast kihist olukorda häälekalt kommenteerida jõudsime elusate ja tervetena õigesse peatusesse, kust edasi õnneks ka õigesse ülikooli.5.-7. märtsi veetsin Nelel Tilburgis külas. Algus oli üsna hirmutav-- jõudsin Tilburgi, aga Nele oli kodus kõhtu valutamas ning minul sai üsna pea kõneaeg otsa ning sula-ja krediitrahaga oli ka üsna nigelasti. Saatsin viimaste sentide eest Nelele sõnumi, küsides, kuidas rongijaamast tema poole saab ning söötsin saadud bussipeatusenime vaksali ees seisvale kaardigenereerimismasinale(milline imeline kokkusattumus, et säärane imevigur just Tilburgis on!) sisse. Sain vastutasuks kaardi, mille järgi läbi vihma õnneks õigesse kohta kohale jõudsin.
Laupäeva veetsime Tilburgis igasugu suuremates ning väiksemates poodides ringi kolades.Õhtul tegime šokolaadikooki. Aega läks, aga asja sai! Kook maitses hästi ka kell 3 hommikul peolt koju tulles!
Pühapäeval pidin muidugi pärast öist trippimist rongiga koju sõitma. Ilm oli külm ning mul telefoniaku tühi, seega pidin Hoorni rongijaamast bussi võtma ning siis edasi Avenhorni bussipeatusest jala koju kõmpima... Ning nõnda unist ja uimast koolipäeva, nagu nüüd esmaspäeval, pole mul varem olnud. Teisipäeva saime õnneks koolist vabaks, sest õpetajatel on raportvergadering, kus õpilaste hinded üle vaadatakse. Väga tšill-- saan magada!

: (

2010-02-24T00:24:00.000+01:00

http://err.ee/om/uudised/varia/470

heineken

2010-02-18T16:41:00.000+01:00

selgitus

2010-02-14T17:20:00.003+01:00

A= Ursem, kodu B= Hoorn, kool. Sinine joon on koolisõitmistee ning täna avastasin google mapsi abil, jah, et mul on maja taga mõnesaja meetri kaugusel suur järv(mille too A-märgi ülemine pool enda taha väga mugavalt ära peidab). Üllatus igas päevas!

väike vahepala

2010-02-12T21:45:00.004+01:00

Koolist koju, neljapäev, 11.02: 2 kilomeetrit enne finišit-- Avenhorni jääväli:Reede, 12.02: (Ostsin Hoornist 20.20€ eest tekstiilivärve ja -markereid.)

VU

2010-02-08T18:40:00.009+01:00

Amsterdam, 6. veebruar 2010
Minust paremal on Duygu Türgist ja Daniel Ungarist, kaamera taga teine Türgi tšikk, Bengisu. Käisime pealinnas Vaba Ülikooli avatud päeval. Niisama tšekkimas, kuidas siinmail asjad käivad ja sattusime isegi kohalikega jutusoonele-- rahvusvaheliste õpingute esitlejanoored olid meie hollandikeeleoskusest üsna vaimustunud.
Kaamera akud olid mugavalt taaskord juba hommikul metroos tühjaks jooksnud, seega jäid pildistamata nii ülikool, kaunisse piimjasse uttu mattunud linn kui ka õhtusöök Alkmaaris Türgi restoranis... Tüüpiline!

jaanuar

2010-02-03T19:49:00.016+01:00

Tõele aru andes ei mäletagi enam päris täpselt, mida tahtsin pika pausi puhul vabanduseks kirjutada... Niisiis jätan sissejuhatuse lühikeseks ning jätkan möödunud kuu kirjeldamisega.

Tegelikult jätsin detsembri lõpus mainimata, et Kristina käis paariks päevaks siin, külastasime koos Amsterdami, käisime uisutamas ning lõpuks ka Hollandi keskel meie tulevast koera vaatamas, kes nüüdseks juba umbes kuu aega siin olnud. Nimeks Cisco ja too pilt on tehtud 26. jaanuaril ning too suurem on taaskord Storm.--
16.-17. jaanuari veetsin Duygu, tema uute hostide ja veel ühe Türgi tüdrukuga Warmenhuizenis. Mängisime rummikub'i, rääkisime juttu, sõime ning kell 1 öösel võtsime lõpuks Duygu 20-aastase hostõe (auto)juhtimisel ette klubitripi Schagenisse. Väga hea vaheldus üleüldisele vaiksele elule! --
Järgneval esmaspäeval algas eksaminädal ning ma tegin täiskoormusel kaasa. "Täiskoormusel" tähendab siinkohal muidugi ainult seda, et käisin kohal ja üritasin vana rasva pealt loogikat rakendada, sest ei tea küll kuidas selline õnnetus sai juhtuda, et enamike ainete koha pealt ei olnud mul aimugi, mille kohta test tuleb. Niisiis võtsin üsna rahulikult ja panin põhirõhu sellele, et eksamiküsimustest vähemalt aru saaks. Ja sain. Üritasin vastata. Siis sai tavaliselt aeg otsa ka.
--23.-24. jaanuar oli YFU Mid-year orientation-- ehk keskaastaorientatsioon, kus kõik sel aastal Hollandis resideerivad YFU vahetusõpilased taaskord kokku said. Kahju oli avastada, et mõned on juba koju saadetud, aga õnneks oli asemele uusi tšiilikaid ning argentiinlasi toodud! Lisaks sai seekord sügisel viisaprobleemide tõttu hiljaks jäänud venelase Kirilliga ka korralikumalt tutvuda... Metsik tüüp.
Üleüldiselt: jagasime muljeid-- nagu alati, sõime, olime seltskondlikud, tegime taaskord ühe keeletestikese, minupuhul seekord nivoo kaks, ning pühapäevahommikul avastasime rõõmuga, et lumi, mis öö jooksul maha sadanud, on mõnusalt mätsitav ja lahti läks metsik lumesõda! Muuseas, Igor, too ülevaloleval pildil parempoolne tüüp Poolast, kes vahetuaasta alguses täiesti umbkeelne oli, räägib nüüdseks päris ladusalt hollandi keelt.--
Ühel päeval lähiminevikus sain taaskord Eestist paki. Peale kõikvõimalike Kalevi maiustuste olid seal ka neli karpi sprotte ja sama palju vürtsikilusid. Sprotid olid kerge diil-- võtsin kapist saia, määrisin võid peale ning siis paar kala otsa... Aga kilude jaoks käisin 30. jaanuaril ekstra Amsterdamis vene poodi otsimas-leidmas, et ilusat musta leiba saada. Saingi. Lisaks sain taaskord võimaluse oma multikultuursust demonstreerida-- tegin tolles väikses poekeses parajasti umbes kümnendat ringi ümber marineeritud köögiviljapurkide letti kui müüjatar midagi hüüdis. Otseloomulikult vene keeles. Sain ainult ühest sõnast aru-- djevutška. Pöörasin pea kassa poole, baabuška kordas oma lauset-- ning siis toimus minu suurejooneline tähelend-- vastasin "ja njeee panimaaju parusski!" ning justkui imeväel pööras enne ühe teise ostjaga vene keelset vestlust pidanud poemees kõik tähelepanu minule ning otsis mu palve peale sügavkülmikust pätsi leiba välja. 2.75. Mu elu kalleim leib siiamaani. Aga maitse on hää! --
31. jaanuaril käisin hostisaga kõrvalkülas tulbinäitusel. Nagu suur osa selliseid üritusi Hollandis ikka, oli ka see tugevasti fairtrade ja üldise heategevusega seotud. Seinad olid täis plakateid kõikvõimalike maailmapäästmisideedega ning saali keskel ilutses hiiglaslik sinine maakerapall. Lilled olid ka muidugi kohal.--
2.02.2010Ilm on viimastel nädalatel täiesti ülekäte metsik olnud. Eelmine nädal jätkus pärast keskaastaseminari suure lume ja libedusega, mis sundis mu nädala esimesel poolel bussile. Neljapäeval läks hirmsaks sulaks ning reedeks oli kõik taas roheline... aga mitte kauaks, sest sama päeva öösel tuli taaskord lumi maha. Sel esmaspäeval sõitsin samuti bussiga kooli, sest tuul ja libe tee oleks mu koostööd tehes muidu kraavi ära uputanud! Jäin esimest korda hiljaks-- puudusin terve hollandi keele tunni. Väga rebel. Eilseks oli õnneks jälle tee korras ja sai rattaga sõita-- mis on vaimselt igatahes mugavam, sest ühistranspordiga kooli ja tagasi minek läheb kokku 4 eurot päevas.
Täna oli jälle hull sula... Ja kevade lõhn kaaa!

Swieber

2010-01-16T15:31:00.002+01:00

2010 ja talv

2010-01-06T00:04:00.008+01:00

2010 algas teistmoodi. Mängisime hostperega Riski, sõime oliebolle, käisime õues ilutulestikku vaatmas. Hiljem, hilistel öötundidel mängisime hostisa ja kahe kaksikutest host-nõbuga tikkude peale pokkerit. Ja kell kolm öösel... Magama. Järgneval hommikul Viini filharmoonikud ja suusahüpped. Telekas muidugi.Lumi on jätkuvalt maas, näitab kohati küll sulamismärke, aga kõige kriitilisematel hetkedel sajab muudkui uus kiht peale!
Esmaspäeval sai vaheaeg läbi ja pidin jälle kooli poole väntama hakkama. Minek oli libe ning lumine ja tulek oli veel libedam, aga õnneks vähem lumine. Kui koduni oli jäänud veel pool kilomeetrit, tegin rattaga täiesti kogemata väga stiilse pikalilennu ja sellele lisaks veel mõned meetrid külglibisemist. Lamasin mõnikümmend sekundit keset teed ja mõtisklesin veidike elu üle järele, aga siis jäi mu taga seisma üks valge kaubik ja sellest pistsid oma pead välja kaks meest ning küsisid "gaat het?"("läheb?") ja ma pidin vastama "yeah yeah" ning püsti tõusma, sest tegelikult olin siiski jätkuvalt elus. Korjasin ratta üles, kõndisin paar meetrit, ootasin, kuni kaubik must mööda sõitis(sest üpris kurb oleks olnud teist nende ees teist korda pikali lennata) ja kimasin edasi!
Pühapäeval hiilis mööda maad ringi metsik udu. Ei oskagi selle peale midagi rohkemat kosta kui "metsik", sest teda oli kontrollimatult palju ja kõikjal. Pole varem näinud sellist ilmaimet!

20.-22.12.09, London

2009-12-31T16:43:00.008+01:00

Lühidalt ja selgelt mõned üldised faktid ammulubatud teemal:-Alustasime reisi land roveriga läbi lume ja jää Schipholi sõites, kus tavapärase kahe tunni asemel pidim viivituse tõttu lennukile pääsemist kolm ja pool tundi ootama. Lõpuks lennukisse saades lisandus tollele passimisele veel neli tundi. Sest õues sadas lund. Õnneks vedas meil siiski rohkem, kui neil, kes rongiga Mandri-Euroopast Suurbritanniasse minna tahtsid-- ühtki rongi ei liikunud ei tol päeval, kui me reisi alustasime ega ka tollel, kui tagasi Hollandisse sõitsime.
-Hotellis tuli kraanist leige vee asemel (tõesõna, nagu mu host-isa juba ette hoiatanud oli) kaks juga-- tulikuum ja jääkülm.
-Punased kahekorruselised bussid olidki igal pool!-Sõitsime metrooga!-Tegime kohustusliku tuurikese turistipaadiga mööda Thames'i.-Inimesed, ülla-ülla, ei rääkinudki kõik inglise keelt! Lennukis kuulasin pealt soomlasi, restoranis lärmas suur grupp prantsuse koolilapsi, tänavad olid täis eksinud hollandlasi. Isegi hotelliadministraator oli tibake lõunamaise aktsendiga.
-Käisime kinos "Avatar"i vaatamas, jee, 3D!
-Enamiku ajast jalutasime siiski niisama, külastasime erinevaid poode ja ja vaatasime niisama ringi. -LONDONIS SADAS KA LUND! ...Mis polnud mitte kõigi arvates positiivne. Liiklus oli häiritud, inimestel külm. Ilus oli.-Kolmanda päeva hommikul põikasime enne tagasilennule minemist ka Tate Britain'ist läbi.
-PS! Lennujaamas müüakse postkaarte, aga postmarke mitte!

varajane vahetus

2009-12-27T23:49:00.003+01:00

25. detsember '09:27. detsember '09:

jõulud läbitud!

2009-12-26T01:06:00.000+01:00

Puhastasin ube: jõululaupäeva eri:...jätkasin hooajale vastavamate tegevustega ehk tegin esimest korda elus ise piparkooke + glasuuri ka! Veidike kummaliselt heledad ja maitselt mahedad tulid, aga mekkisid siiski väga hästi! Kuusk on toas, majad kaunistatud, poodides odavad jõuluhinnad, lumi maas. Samas on need ainsad tuttavad traditsioonid, mida järgitakse; jõulud on siin siiski teisejärgulised, suur kingijagamine sai detsembri alguses juba tehtud ning kuu lõpus on aeg süüa!! ..aga mitte verivorsti ega hapukapsast, vaid ikka kartuleid ja karbonaadi. Seekord siis sellised talvised pühad.

(PS! Üritan lähipäevil tagantjärgi meie 20.-22. detsembri Londoniskäigust ka midagi üles tähendada... Hetkel ei jaksa.)

17. detsember, 1. lumi

2009-12-17T22:51:00.008+01:00

15. detsember: 10. detsember:
17. detsember: Esimese lume puhul kuhjusid autod ummikutesse, jalgratturid hunnikutesse ning füüsikaõpetaja lubas poisid õue lumememme ehitama(mis siiski päädis suure lumesõjaga... "Dit zijn mannen... Ze kunnen nooit iets bouwen") ja pakkus teed ja šokolaadikomme.
Luban armulikult kõigil endale pühadekaarte saata ja võite loomulikult oma aadresse ka jagada, sest mul veidike ebameeldival kombel aega kirjutamiseks kõvasti üle.

sinterklaas ja elumärgid

2009-12-08T23:13:00.007+01:00

Suutmata mälu piisavalt korrastada, kirjutan vahepeal toimunu üles vast lugejatele üsna segases maneeris.

• Keeletesti tulemused olid igavalt lugemine: "hea", rääkimine: "hea", kuulamine: "hea" ning vürtsiks kirjutamine: "väga hea". Ei midagi üle ootuste, rumalad pisikesed vead ning suulises osas, nagu alati, liigne närv. Kõigi kuulujuttude ja vaatluste põhjal tabasin aga ära, et too keeletest on igal aastal täpselt samasugune...

• 22. novembril saime taas Noord-Hollandi YFUkatega kokku, seekord Castricumis, kus veetsime pühapäeva varajases Sinterklaasivaimus. Hollandis on talve alguse tipphetkeks jõulude asemel 5. detsember, kus Hispaaniast saabub üsna meie Jõuluvana-sarnane Sinterklaas, abilisteks mitu väikest neegrit, kelledel koondnimeks Zwarte Piet. Kingitustega, mis nad kaasa toovad, on ka teps teine lugu, kui meie, Eesti omadega. Enamik pakke, mis Sinterklaas toob, on varustatud kas mingi kavala üllatusnipiga(mina näiteks peitsin oma kingituse kohvifiltripaki sisse) ning luuletusega, mis ideaalkujul sisaldab endas kõiksugu naljakaid juhtumeid, vihjeid ning vahel lausa pilkeid saaja kohta. Kõik see siiski sõbralikus pühademeeleolus.
Loosisime YFUkatega üksteisele pakke, sõime, jõime, muljetasime. Leppisime Meriliniga kokku, et tuleval reedel teeme taas Amsterdamis tiiru.

Mõeldud-- tehtud!
Uus nädal tõi aga päris mitmeid üllatusi, alustades ilmast, mis oli lausa nõnda tormine, et kolm viimast koolipäeva eskorditi mind autoga kooli, lisades juurde tavaliste 50-minutiliste asemel 40-minutilised koolitunnid(millest suur osa ära jäid), ning lõpetades sellega, et pälvisin kõigi imekspanu ja aplausi, kui skoorisin hollandi keele testis hindeks 6,7! Enamik punkte sain küll tänu lühikesele kirjavahemärgistusülesandele, mille oma eesti keele grammatikast kaasasaadud tarkusega üsna õigesti ära tegin. Järgnev test paar nädalat hiljem ei läinud küll teps mitte nii hästi, 25st loogika- ja grammatikavigu täis lausest suutsin vaid 12 õigesti ära parandada; samas oli õpetaja jätkuvalt mu üle uhke.

• 27. novembril saime kätte oma kooliraportid ning selle pealt loetud infost ning saksa keele õpetaja kaebustest juhindudes vahetas klassijuhataja mu saksa keele tunnid(kus ma tõesõna kohati mitte midagi peale joonistamise ei teinud) Klassieke Culturele Vormingu vastu. Ehk lihtsamalt öeldes: minu koolis tähendab see Vana-Kreeka ja -Rooma ajalugu, filosoofiat ja vist ka veidike kunsti. Mis igal juhul sobib mulle rohkem kui saksa keeles ametlike kirjade kirjutamine.
Tolsamal reedel jäid ridamisi ära kõik tunnid pärast kella 12t. Sõitsin rongiga Amsterdami. Centraal stationi liuguste vahelt linna poole piiludes viirastus mulle hetkeks, et imepeenikesed vihmapiisad, mis päikese käes sillerdasid, on lumi. Tutkit.
Kella neljaks saabus Merilin. Ootasime tunnikese vaksalis, lootes, et ehk keegi ühineb meie kino-otsinguretkega, kuid pidime lõpuks alla andes läbi vihma ja lompide filmimaja otsima minema.
"Michael Jackson: This is it" varemplaneeritud "2012" asemel. Mitte mingi igav biograagia, vaid killuke kogu selle ürituse ettevalmistamisest, mis olemata jäi. Armas ja südantsoojendav killuke, millesse publikul nii hõlbus kaasa/sisse elada, koormamata end üleliigse jamaga, mis Jacksoni ümber viimased kümme aastat tiirelnud.

• Järgneval reedel käisime Julieti ja Roaniga mööda õhtust Hoorni ringi ja tegime nalja. Ning pärast mitut tundi vihmastel tänavatel Biitlite hittide laulmist panime paika, et pärast jõule teeme koos filmiõhtu.

• 5. detsembril saabusid meile päris Põhja-Hollandist Friisimaalt külla host-ema õde ning tolle kaks poega. Kambakesi jagasime juba varemmainitud Sinterklaasiõhtu puhul kinke ning luuletusi. Mugav perekondlik koosviibimine-- polnudki nii hirmus, kui varem kartnud olin.

• Edaspidi üritan hoolsamini järge pidada!

Artis

2009-11-15T21:30:00.007+01:00

Sattusin loomaaeda, minetasin pildistamisoskuse. Kogesin äratundmisrõõmu, kohtudes loomakestega, kelle liigikaaslaseid varem Eestis näinud; uudistasin esimest korda elus kaelkirjakuid, kapibaarasid, suurt jõehobu, gorillasid ning kääbusmarmosette.
Kordaläinud päev ja palju pilte!

Rongid, Arctic Monkeys ja keemiaeksperimendid

2009-11-14T23:28:00.009+01:00

Alustan seekord kolmapäevast, mil õige aktsioon pihta hakkas.

Kohe, kui koolipäev kell viis läbi sai, jooksin rongijaama, et sealt järgmine rong Amsterdam Blijmer Arenale võtta, kus alates kella kaheksast õhtul Arctic Monkeys kavas oli. Mu ehmatuseks anti aga üsna pea pärast mu plaanide selget kujuvõttu teada, et mu rong jääb +/-10 minutit hiljaks.
See oli alles algus. Magasin siis õige masina maha, pärast seda aga kiilus mulle tähtis rongiinfotabloo kinni, seega seisin tund aega üsna nõutult keset vaksalit, julgemata alternatiivset marsruuti võtta. Ühel hetkel sain aga Juanjolt kõne teemal "Kus sa oled?!", seega vandusin siiski alla ning sõitsin ühe juhuslikult just minekuvalmis olnud rongiga Amsterdam Sloterdijki, mis on jube keeruline ning mitmeosaline rongijaam-- ehk järgmisele rongile, mis mu otse pealinna viis, jõudsin väga napilt-- jooksin mööda erinevaid ehitisi, leidsin õige perrooni, hüppasin vagunisse sisse ning vaid hetk hiljem sulgusid uksed mu taga.
Keskjaamas avastasin pangaautomaadi, millega sai eesti kontolt ilma teenustasuta raha välja võtta, seega arveldasin masinast endale 70 € ning otsisin paaniliselt erinevatelt tabloodelt, kuidas siis lõpuks Heineken Music Halli kohale jõuda. Pärast poolt minutit andsin alla, küsisin infost direktsioone, jooksin platvormile 8b, siis söödeti kõlaritest ette uus info: rong Rotterdami suunas väljub platvormilt 4b. Õnneks olin selleks hetkeks ebaõnnestumiste rajalt välja pääsenud ning suutsin parajaks hetkeks õigesse kohta jõuda.
Kohtusin Amsterdam Blijmer Arenas juba ootavate Juanjo, Danieli ja Lisaga. Õnneks ei olnud ma ainuke, kes hiljaks jäänud-- Duygu ja Isabella jõudsid paar minutit minust hiljem.
Viivitasime pooltunnikese muusikahalli ees ning siis murdsime sisse. Trügisime läbi rahva viienda reani, siis aga tabas valituid meist suur põieprobleem, niiet ukerdasime massidest hoolimata vetsudeni ja sellele järgnes üritus taas lava ette pääseda. Õnnestus! Maadlesin end päris esiritta ning nautisin vaadet... ja sellega kaasnevaid lugematuid hoope kõrvalseisjatelt.

Arctic Monkeys on juba paar aastat mu lemmikbänd olnud, aga too uus plaat, mille promotuuri ka minu külastatud kontsert kuulus, tundub varasemaga võrreldes kõrvale ning südamele võõram. Võib-olla lihtsalt veel liiga uus. Sellevõrra jättis esinemine ka natuke külmemaks, kui oleksin eeldanud. Aga vana kraam, mida kontserdil vastväljaantud albumi lugude vahele mängiti, oli puhas nauding! Ning too poolteisttund kella üheksast poole üheteistkümneni läks lausa kurvakstegevalt kiiresti.Uue päeva esimestel minutitel olin tagasi Amsterdami keskjaamas, jättes hüvasti ülejäänud yfukatega. Klimberdasin parajasti piletiaparaadil endale pääset koju, kui kuulsin kõrvalmasina juurest kummaliselt tuttavaid sõnu... Pöörasin pea sinnapoole ja seisin silmitsi kolme kahekümnendates noormehega. Põrnitsesin neid veidike, nad põrnitsesid vastu. Küsisin siis oma kahtluste kinnitamiseks:"Te räägite eesti keeles?!"
Nagu edasisest suhtlusest selgus, olid nad kolm tartlast, kes Amsterdami "lõbutsema" tulnud. Küllap hirmutasin nad oma vasikavaimustuse ja kummalisel kombel väga puiseks muutunud eesti keelega ära, sest nad ei julgenud sammugi väljapääsu poole astuda enne, kui ma pärast paariminutilist vestlust "Olgu, ma näen, et pean teid kinni, te võite nüüd linna minna!" ütlesin. "Jah, kippuski juba piinlikuks minema..." vastas üks neist-- ja läinud nad olidki. Kaks öisesse Amsterdami, kolmas rongile lennujaama poole. Ka mina ei raisanud aega. Kella veerand kaheks olin juba kodus, järgnevaks täistunniks ka voodis teki all. Kella kuuest algas uus päev.

Järgmised märkimisväärsed seiklused sel nädalal:
a) neljapäeval teatas hollandi keele õpetaja, et olin kontrolltöö klassi keskmise vääriliselt teinud, seega said ühtäkki kõik teada, et nende keelest midagi juba jagan ning premeerisid mind aplausiga.
b) reede möödus rahulikult kuni seitsmenda tunnini, milleks keemia. Praktikatund-- mis tähendab, et askeldasime katseklaaside, igasugu pulbrite, gaasi ja tulega. Ma ei tea, mis toimub, aga igatahes olen ma oma tagasihoidlike vaatuste põhjal ainuke, kelle pea kohutavalt ringi hakkab käima, kui gaasilambid klassis süüdatud. Algaja asi.
Võtsin aktiivselt kristallsooda kuumutamisest osa... Kuni katseklaas mu statiivi otsas plahvatas. Karjusin "WHAT THE HELL!?" ning mind valgustati, et oleksin pidanud kuumutatavat ainet veidike loksutama, et kuumus rohkem jaguneks.
Järgmisel korral olen ehk targem. Ka selles osas, et katseklaasid lähevad imekspandavalt kiiresti üllatavalt kuumaks, kui neisse kuuma auru juhtida. Vaevalt oli viis minutit mu plahvatus-õnnetusest mööduda jõudnud, kui põletasin pöidla ja nimetissõrme.
c) laupäeval kuivatasin taaskord õunu!

Elu juba käib kord oma imelikke teid pidi ehk Ei jõudnud ma seekord muuseumiööle

2009-11-08T20:30:00.007+01:00

Pärast laupäevast keeletesti(millest ma kirjutan täpsemalt, kui tulemused kätte saan, aga noh, etterutates: ei olnud ülemäära keeruline, kuigi suuline osa oli üks suur hunnik kokutamist...) läksime YFUkatega Utrechti kesklinna. Tegime ringi ümber toomkiriku, avastasin, et mu kaamerat on taas tabanud vana hea Tühjade Akude Needus ning lõime kahe eestlase-- Kristina ja Heleniga-- ülejäänud grupist lahku, eesmärgiga "iga roju oma koju" saada. Rongijaama üles leidnud, jooksis Helen oma teed, aga kuna kell oli vaid viis ning õhtu alles noor, otsustasime Merilini ja Mariamiga, keda paljude teiste vaksalisse jõudnud vahetusõpilaste seas märkasin, siiski ka väikese tiiru õhtusest Amsterdamist läbi teha. Otsisime siis sõiduvahendit, mis meid pealinna viiks, leidsimegi ühe, mis aga osutus lähemal vaatlusel ülipeeneks rahvusvaheliseks ultramoodsaks rakett-rongiks... Millega sõitmise seekord liiga suure hinna kartuses vahele jätsime. Võtsime järgmise. Jalutasime tänavavalgustuspostide, pubide, baaride, sulgevate poodide ja punaste laternate tänava neoonlampide valguses mööda kesklinna tänavaid, aga seekord ei olnud See kord, mil oleks viitsinud või ajaliselt jõudnud midagi suurt ette võtta. Tagasi rongijaama, Albert Heijnist igaühele pakk komme, rongile ja koju.

Pühapäev oli erakordselt udune. "Erakordselt" siinkohal muidugi Eesti mõistes, sest hollandlasi ei üllata vist ükski rohke veega seotud ilma-ime. Magasin keskpäevani, ärkasin, sõin ning asusin siis nelja õuna, mis hostema kuurist toonud, tükkideks hakkima. See oli vist juba septembris, kui oma võõrustajatelt küsisin, kas ja kuidas nad oma aiasaadusi kasutavad ning siis vist mitterahuldava vastuse saanuna nad õunte kuivatamise saladustesse pühendasin. Esimese laari neid kribulaid tegime kuu aega tagasi, terve pere ahju ümber, täna meisterdasin üksinda.

novembri algus

2009-11-04T23:31:00.007+01:00

--
Neljapäeval tegime sellise triki, et sõitsime hostemaga kohalikku jäähalli ja ostsime mulle 55 euro eest aasta aega kehtiva uisutamispassi. Laupäeval läksime sakslannast klassiõe Sab'i ja hiinlannast vahetusõpilase Yaniga jääle libisema, kukkuma, võidu kihutama ja juttu ajama. Uisud olid jalas. Vahepealse puhkepausi ajal särasin kohvikus oma kahe ja poole euro ning nõudmisega: "Een warme chocolademelk met slagroom, alstublief!" ("Üks soe kakao vahukoorega, palun!"). Pühapäeval käisime Põhja-Hollandi YFUkatega ühes kohalikus "juustufarmis"(kaasboerderij) ise juustu tegemas. Igaühele anti ämber vetruva piimaga, kurnasime sellest mitu korda vadakut välja, kallasime vett juurde, kurnasime, lisasime köömneid, lõpuks toppisime saadud kodujuustu vormidesse tahenema. Sel ajal, kui juust raskuste all tihenes, käisime me lehmi vaatamas. Hiljem saime igaüks oma väikese, nii umbes 600-grammise juustukera koos edasiste käitumisjuhistega kaasa ning suundusime edasi tugiisiku juurde niisama tühja-tähja arutama. Üldine arvamus (mida võib vast alles esmamuljeks lugeda) meie hulgas oli, et hollandlased tunduvad veidike igavad ja liiga töised, niisiis tegime omakeskis plaane igasugu kokkusaamisteks ja elu vürtsitamiseks.

Koolielu on üsna karmiks läinud-- kuigi füüsikas, keemias ja bioloogias õpime kohati asju, mida me Eestis juba 9. klassis tuupisime, on teooriaosa ehk õpiku lugemine ja keelest aru saamine jätkuvalt väga keeruline. Saksa keel, kus varem särasin, on nüüd justkui põrgu-- sest kõik on ikka veel nii hollandi keele sarnane ja ma olen kogu aeg üpriski segaduses. Õnneks ei huvita õpetajaid väga, millega ma täpselt tundide ajal tegelen. Küll aga olen paaril viimasel päeval klassiõdedelt kurje pilke ja küsimusi "Sa õpid ka vä?" saanud.

Täna müristas ja lõi esimest korda mu siinoleku jooksul välku. Loodetavasti hommikul kella seitsmeks on ilm selginenud.

sügisvaheaja viimased päevad

2009-10-26T21:40:00.004+01:00

Alustasin reedel taaskord rongijaamast, eesmärgiks jõuda Zaandami, Merilinile külla. Rongi lahkumiseni oli 10 minutit, astusin hostemaga piletimüügiautomaadi juurde, toksisin kõik vajaliku info sisse, võtsin pangakaardi rahakotist välja ja... Ligi astus umbes kolmekümndendates naine ja ütles hostemale midagi, millest mina sain aru ainult niipalju, et kahe euro eest saan ta pileti endale. Idee oli selles, et tollel naisel oli edasi-tagasi pilet Hoornist Amsterdami olnud, aga kummaski otsas polnud kontrolltemplit sellele peale löödud, niiet pilet oli uuestikasutatav. Aga mul polnud sularaha, lehvitasin pangakaardiga, ütlesin "sorry"... ja sain tasuta pileti! Ohhoo!

Zaandamis igavlesime, mängisime Wii-ga, saime teada, et pühapäeval toimuma pidanud juustutegemine lükkub edasi järgmisesse nädalavahetusse, see-eest sõime Merilini hostide tehtud juustufondüüd, õhtutel käisime kohalikus baaris, kus lahked kohalikud(kelledest ühe poeg oli sealsamas baarimees/laulab bändis Kansloos/õpib Amsterdamis arvutimängudisaini) jagasid igasugu infot Hollandi elu ja olu kohta(muuseas sain teada, et iganädalane dalmaatsiakoerast külaline, keda ka meil õnnestus kahel järjestikusel õhtul näha, on oma nime Hey Joe saanud Jimi Hendrixi laulu järgi ning et too lugu on baariomaniku lemmiklugu ja sellepärast peab iga laivbänd, kes tolles baaris esineb, vähemalt korra "Hey Joe"d mängima) ning vaatlesime muuhulgas, milline näeb välja selle väikelinna ööelu paar tundi enne kellakeeramist.

Pühapäeval sõitsime Merilini ja ta hostidega Amsterdami impro-jazz-kontserdile.

Ma pole kunagi varem päris elus eksperimentaal-jazzi näinud, niiet olin päris mitukümmend minutit pärast kontserdi lõppugi veel sõnatu... Ning kui olin tagasi Hoorni suunduva rongi peale jooksnud, tuli välja, et sõnu ei lähe mul niipea ka parima tahtmise juures vaja, sest telefoniarve oli tühjaks jooksnud(tervitan siinkohal nii Krisi kui Helinat!) ning väljahelistamine/sõnumeerimine oli piiratud. Lootsin rongijaama ligidal asuvast Albert Heijnist uut kõneaega osta, aga too õnnistatud asutus oli pühapäeva puhul suletud... Niisiis alustasingi jalgsimatka kodu poole.

Jõudsin vast kilomeetri kõndida(mille juurde käis ka omaette vandumine), kui mu kõrval peatus hostema auto ja ma kerge vaevaga koju sain. Kordki tundus see meeldivana, et hostvanemad igal sammul üksteisega sidet peavad-- Merilini h-isa oli nimelt minu hostidele teatanud, millisele rongile ma läksin ning mu h-ema oli ilma minult kinnitust saamata/küsimata õnneks juhuslikult õigel ajal rongijaama poole teele asunud. Niiet lühidalt: olen elus!

(Ja vaheaeg selleks korraks läbi.)

Castricum

2009-10-23T17:38:00.000+02:00

en kwallen.

Hoorn

2009-10-21T20:08:00.000+02:00

käisin klassiõdedega teed joomas

Alkmaar

2009-10-20T20:02:00.000+02:00

ostsin uue ipodi

Amsterdam, kolmas kord

2009-10-18T22:03:00.009+02:00

Jõudsin pühapäevahommikul kell 10 pärast laupäeva ja sellele järgnenud ööd YFUkatega Almeres Amsterdami. Eesmärgiks oli osta uus ipod ja siis koju edasi sõita, aga kuna olin alles kolmandat korda pealinnas ja polnud end apple'i esinduse asukohaga kurssi viinud, polnud mul aimugi, kuhu suunda minna.. Ettenägelikult olin siiski kaasa võtnud oma Hollandit tutvustava raamatu, kus vahel linnakaart. Kruiisisin siis üsna umbropsu sinnapoole, kus varem käinud ei olnud.Sattusin kõikvõimalikesse huvitavatesse tänavatesse ja avastasin toreda ärkava turukese. Amsterdam oli vaikne, õhk jahe, poed-restoranid suletud. Üsna tüüpiliseks on saamas see, et mu fotokaakud ütlevad kõige tähtsamatel hetkedel üles... Ka seekord. Kuni kell sai 12 ja ma kogemata ühest ilukauplusest patareid leidsin. Tolleks hetkeks olid aga suured rahvahordid samuti oma sammud tänavatele seadnud ning idüllilistest tühjadest tänavatest ja vaikusest oli taaskord saanud inimestest kihav elus linn!Keset linnaväljakut oli keegi tivoli püsti pannud:für Kris:
für Kommi:
Ostsin taas paar rõivaeset, kolme euro eest sain turult kokaraamatu, krabasin juhuslikult avastatud funkyst uue ajastu mänguasjade poekesest paar ägedat elektroonilise muusika ajakirja, tegin tänavamuusikutest pilte, jõin smuutit. Kui kella poole kolmeks lõpuks rongijaama kõrvalt Apple'i esinduse leidsin, pidin siiski viimasel minutil tühjade kätega rongile jooksma, sest poe kaardilugeja keeldus mu swedbanki Visakaarti lugemast... Ja koju ma läksingi.

naabruskond

2009-10-14T22:57:00.008+02:00

vahepala

2009-10-13T21:00:00.003+02:00

Uudiseid jääb praeguse seisuga iga päevaga aina vähemaks, aga tulev nädal on sügisvaheaeg, küllap siis läheb elu jälle käima!

pühaviha

2009-10-07T22:07:00.003+02:00

Alles 14. küsimuse juures vihjas sõna "duidelijk" mulle, et saksa keele kuulamistesti kirjalik osa ei olnudki teps mitte saksakeelne.

Üsna nigel seis on, sest siin pole koolielu meelakkumine ja ainuke tund, kus hetkel särada suudan, on inglise keel, mujal istun nägu sõnaraamatus ning tõlgin, et kohe varsti jälle ära unustada.

nädal edasi

2009-10-04T18:35:00.012+02:00

Neljapäevalõuna:

Päevad mööduvad üsna kiiresti, koolis ei saa enamikes tundides jätkuvalt suuremat asja aru, sest õpikuid ei ole ja ilma nendeta on üsna raske jälgida, mis parajasti toimub, niisiis tiksun niisama, joonistan ja tõlgin+õpin suvalisi sõnu, mis kuskilt kinni püüdnud olen.
Reedel jäid kehalisetunnid ära, sest vihma tibutas. Pääsesime selleks korraks 6-minuti jooksust!
Laupäevaks lubati tormi, niiet olin üsna ärevil, aga noh... Tuul oli üsna kõva tõesti.

Laupäevahommik:

Laupäevaõhtu @ naabrimehe 40. sünnipäev:

Nägin laupäeval esimest korda ka naabrirahva ära, koos kõigi nende sugulaste, koerte ja kitsedega. Väga muhedad inimesed olid kõik! Nii mõnedki kohalolnud uurisid mult Eesti, eesti keele ja eesti seente kohta, sõin banaani maapähklikastmes, rääkisin inimestega juttu, kuulasin hollandi keelt, käisin õues loomi vaatamas ja lõpuks kõndisime jälle 150 meetrit koju tagasi. Loodetavasti käime naabritega edaspidi hästi palju läbi, sest nad on tõega lahedad!

esimene klassiekskursioon ja teine amsterdamiskäik

2009-09-26T18:44:00.011+02:00

Taipan nüüd, mida mõeldi sellega, et Eesti ja vahetusaasta elusid on võimatu korraga elada.. Ma ei jõua enam ei sõprade blogisid lugeda, koju kirju saata ega isegi siia oma Hollandi-tegemisi kirja panna... Peaaegu.

Vahepeal käisin klassiekskursioonil lõunas. Ilm oli superlux, päike paistis, õues oli soe, sõitsime kummipaadiga, külastasime Maastrichti ülikooli, tegime Limburgis neljakesi oma bungalow tillukeses köögis süüa(We hebben maccaroni gekookt!), vaatasime romantilisi komöödiaid Hilary Duffiga ning Cameron Diaziga, väisasin klassidiskot, uurisime kunstinäitusi, kobasime liivakivikoobastes, ostsin 20-eurosed kindad ja käisime lumelauaga sõitmas, sain hiiglasliku sinika, magasin bussis, jõudsime koju. Samas tundub mulle ikka veel, et mingi klapp on nagu puudu klassikaaslastega, seisan ikka veel esmamulje juures, enamik tundub liiga pinges, et vabalt ja siiralt suhelda. Kui see on ikka veel "alguse asi", siis võiks aeg kiiremini minna.

Reede pärastlõuna veetsime pärast nelja-päevast reisi tagasi Hoorni sõites, sealt sain kell neli koju, viskasin kotti mõned hädavajalikumad asjad ning võtsin õhtuse rongi Zaandami Merilini poole. Pärast mõneminutilist pusimist saime garaažist mulle ratta ning sõitsime kesklinna eluotsinguile, mis päädis sellega, et veetsime järgnevad kolm tundi kuni kella üheteistkümneni kanali ääres juttu ajades.

Järgneval hommikul hüppasime praami peale ja kimasime lainete loksudes taaskord pealinna! Kõndisime suvalistes suundades, läbisime ühe miljonist kirbuturutänavast, kus letid lihtsalt tänava keskele ritta seatud, möödusime miljonitest mäkkidest, coffeeshoppidest, kanalitest, rääkimata muidugi jalgratastest ning kuigi olime varustatud ülisuure linnakaardiga, eksisime paar korda ära, aga leidsime lõpuks siiski tee tagasi central stationini. Põikasime vahepeal ka poodidesse, sõime mäkis, siis ostsime täitsa ise masinast rongipiletid ning elasin lisaks esimest korda üle ka selle hetkelise paanika, kui taipad, et pead hilineva rongi tõttu platvorme vahetama, aga ei tea päris täpselt, et kas ikka mõistsid päris täpselt, mida too onkel seal kuskil kõrgel kõlarites plärises. Neh, väljusin olukorrast kontrollijana!
Amsterdam on tõesõna ilus linn, kõiges selles roheluses, rahvamassides, pisikestes kanalites, kivist majades ja tillukestes värvilistes detailides!

kurb sügis eestist vol 2

2009-09-20T00:13:00.001+02:00

kooli-extra number kax!

2009-09-17T22:34:00.008+02:00

Viimasel aastal oli Eestis ikka nii, et kui ilmusin keemiatundi, olles varem õpikusse kiigata unustanud, sain tunnikontrolli/kontrolltöö kahe, aga siin, oh sa ilmaime! tegin 15-küsimuselise tõde/mittetõde- tunnikontrolli hindele "7", kusjuures õigeid vastuseid oli mul 12, maksimumhinne on "10" ning et mitte läbi kukkuda, pead vähemalt "6" saama. Pean küll ausalt tunnistama, et kasutasin sõnaraamatu asemel loogilist mõtlemist ja pole siiani päris kindel, kas ikka kõikidest küsimustest õigesti aru sain... Aga "7" on seitse ja senimaani kõrgeim hinne, mille üldse kunagi koolis saanud olen!

Keskkool algab siinsetel noortel juba 12-aastaselt, valikuteks on
a) ametiks vajalik keskharidus (VMBO) ja tööpraktika (PRO)
b) vanema astme keskharidus (HAVO)
c) ülikooliks vajalik keskharidus (VWO)
Kuigi vanuse põhjal arvestades oleksin ehk rohkem sobinud VWO 6. klassi, pandi mind siiski viiendasse, sest lõpuklassis käimine oleks eeldanud, et teen kevadel koos klassikaaslastega ka siinseid lõpueksameid.
Suurim otsus seoses kooliga, mille hostperega ühiselt tegema pidime, oli profiilivalik. Pikemalt hollandi koolisüsteemiga piinamata ütlen vaid seda, et minu suunaks osutus "loodus ja tervis" ehk bioloogia, füüsika, matemaatika ja keemia. Lisaks võtsin draamatunni, mis aga mu allpool pildil olevat üsna hõredat tunniplaani eriti ei täida.

Kuidagi nigel tunne on tundides niisama istuda, väga vähesest aru saada ja niisama vihikusse kritseldada. Eriti, kui tegu keemia, füüsika või matemaatikaga. Mu logaritmilahendusvõimed on ligadi-logadi ja viimased paar matemaatikatundi olen lihtsalt istunud ja kalkulaatoriga joonistanud.

Siinsed arvutusmasinad on parajad imeloomad, kätkevad endas kõikvõimalikke funktsioone-- teevad ise graafikuid, lasevad nende peale joonistada, rääkimata võimest lahendada ära kõik liitmis-ja lahutamistehted... aga maksavad ka 100-150 eurot tükk. Mina sain oma kalkulaatori õnneks perekonnatuttavatelt laenuks ilma raha maksmata.

...Tõele aru andes pean nüüd hambaid pesema tõttama, sest hommikul vara vaja taas kümme kilti kooli vändata!

Kohustuslik pilt Krisile: kui jumal ajusid jagas, olid sportlased trennis

teine dimensioon

2009-09-15T23:26:00.005+02:00

Viimase kuu jooksul on mul erinevate tegevuste kõrval löönud kusagilt alateadvuse sügavatest soppidest jälle silme ette ammu kõrvale pandud pildikesed, mis Eesti viimaste aastate tavaeluga võrreldes liiga teistsugused, et sealmail igapäevaselt peas ringelda... Kui ahju sisse käisid mustad briketid ja ahju kohal kuivatati pikkade niitide otsas õunu; rosinad valges šokolaadis; too kraav, mille alati rohelist kallast mööda sai Mähel poodi; vanaema, kes Kolgas seenel käis... Siin on, ning kahtlemata annavad sellest märku ka need killukesed, kummaliselt kodune.

Ma ei taipa enam, miks lubasin midagi peale poodlemisülevaate Amsterdami kohta kirjutada. Valmistaksin pettumuse kõigile, eelkõige iseendale, kui üritaksin praegu kõige nähtu kohta mingeid adekvaatseid sõnu ritta seada ning et mitte kopeerida siia lühiülevaadet linna ajaloost või tavalist "oli kena", jätan siia vaid tolle pildi... Jooksin trammile, kõndisin poodi, loivasin burger kingi, jooksin trammile, kõndisin poodi. Ilus.

sain jälle süüa!

2009-09-13T22:40:00.008+02:00

Amsterdam oli... Ma mõtlen homseks välja, kuidas ja mida kirjutada, sest praegu on ainuke lause, mille antud teemal genereerida suudan:"Viie tunniga suutsin ühel tänaval ära kulutada 50 eurot kahe meestesärgi, kampsuni, king size fanta ja väikese koti peale." See on muidugi absoluutne tõde, nii oligi, aga terve suure linna kirjeldamiseks on ka paremaid sõnu. Homme.

Päev pärast Amsterdami-- ehk kohaliku aja järgi ikka veel täna, 13ndal septembril, sõitsime ei-mäleta-mis-nimi-oli rahvusparki(METSA!) kuskil kesk-Hollandis ning pidasime enamiku oma selle aasta Hollandi-lennu YFUkatega maha ühe suure pikniku. Kõik ei olnud kohal, aga piisas nendestki, kes olid, hea meel oli taas näha päris mitmeid, kes orientatsioonilt meeles. Sõime(!!), jõime, vaatlesime murumunasid ning pisikest maopojukest, kelle Moldova-Kirill rohu seest avastas. Leidsime tasuta rattalaenutuse ning sattusime puhtjuhuslikult 10-kilomeetrisele jalgrattamatkale. Avastasime, et see mets peidab endas rohkem, kui esmapilgul aimata võiks-- peale puude oli seal ka kõvasti liiva ja kanarbikku, paar laugast rabamändidega, kõrge savannirohi ning isegi langenud lehti, käbisid ja pilvikuid!Kuigi seekord ei saanud kaameral patareid tühjaks, sai pilte õige vähe tehtud, ei julgenud liigselt ilma katikuta fotokaga vehkida, äkki sajab vihm sisse...

Päeva küsimus: Miks ma Tai tüdrukute seas nii populaarne olen?Vastus:

i keep it cool, you get the best

2009-09-10T17:18:00.003+02:00

hilisõhtune mõttepaus

2009-09-08T23:31:00.013+02:00

Mihklikuu esimene mereääreskäik, Castricum, 6. september, õhk külm, vesi soe, inimesed rõõmsad, merekarbid ilusad:

Küllap faktide osas rappa joostes nimetaksin need järgnevad tõsised onklid ja ametlikud tädid Ida-Saksa turistideks... Mulle näis hetkeks, et saavutasime mingisuguse kummalise vaimse kontakti, sest pärast pikka sihitut ringijalutamist võtsid nad justkui organiseeritult ritta ja poseerisid mulle. Siiski vajutasin nupule kaks sekundit liiga hilja.

--
Värske materjal käesolevast nädalast:

Täna oli koolis pildistamine, klassipilt ["hei, mina tahan Estonia kõrval seista!" (egotripper)] ja portreefoto.
"Põlved kokku, pööra paremale, käed sülle, mõtle oma poiss-sõbrast!"
kulmukortsutus + "Mida?"
"Ei, sellest teisest!"
Naersin, mühatasin midagi "You're not helping" sarnast ja tegin oma altkulmu firmanaeratust.

Too viimane foto, mis vast nii mõnelegi tundub konteksti järgi veidi kohatu, on aga vahetu emotsioon pärast 25-kraadises palavuses läbitud 11,8-kilomeetrist 40 minutit võtnud jalgrattamatka koolist koju. Samuti täna! Võtab veel harjumisaega.
--

Silmailu järgmise postituse saabumiseni: kohustuslikud moodsa kunsti hetked, eripühendusega Krisile:

vihmahooaeg algas nyt?

2009-09-03T22:40:00.005+02:00

Jõudsime eile 25-minutilise lõunapausi jooksul matemaatikaklassi kaaslastega linna keskel asuvast "Hollandi kõige paremast!" jäätisesalongist läbi kimada. Vihma sadas, meie väntasime mööda Hoorni autoderohkeid tänavaid ning saksa keele tund ligines ähvardava kiirusega... "Entschuldigung, ma vahetusõpilane, ei leidnud klassi üles!" ei läinud õnneks seekord käiku, sest jõudsime napilt mõned minutid enne tunni algust kuulutava kella helisemist.
Too keskmine tüdruk, muuseas, oli neli aastat tagasi ka üsna samas seisus, mis mina-- võõrasse keskkonda paisatud välismaalane-- aga tema tuli Hollandisse Saksamaalt koos parematele töömaadele suunduvate vanematega. Kõige vasakpoolsem on mu näiteringikaaslanna M, kes peale teatritegemise ka usinalt eesti keelt õpib. Kahe päeva jooksul on ta selgeks saanud juba "Tere!", "Kuidas läheb?", "Hästi!" ja "Tsau!"
Kõige parempoolne on... Pole aimugi. Aga ta ei räägi inglise keelt.

Tänase õhtu boonuspilt:

Heal juhul 1/10 kooli rattaparklast!

käisin poes

2009-09-01T22:50:00.006+02:00

Mulle tundub, et üsna paljud õpetajad ei saa pihta, milleks ma siin olen, põrnitsevad mind tundides imelikult... Pidin keemias äärepealt magneesiumi ja vesinikkloriidi üksteisega reageerimise kohta inglise keelse raporti(.. protokolli?...por... por que? mul sõnad enam pähe ei tule...) tegema. Oleksin haledalt läbi põrunud, õnneks kauplesin end kahe suvalise plikaga kolmikusse, kus hollandi keelt kasutada võis, niiet pääsesin seekord hõlpsalt. Muuseas rääkisin mõnede klassikaaslastega juttu ja nende silmad venisid tõllaratasteks, kui ütlesin, et jään siia aastaks ning mu eesmärk on nende keel selgeks saada. Ühel hetkel selgus ka pikalt saladuskatte all olnud kummaline tõde-- enamik neist on inglise keelt vaid 4 viimast aastat õppinud-- võrreldes minu 7ga. Samas tunnis tehtava ja kohustusliku kirjanduse järgi vaadates tundub tase nagu sama olevat...
(Kolmanda päeva mulje, braavo!)

Käisin täna oma ülipaindliku tunniplaani võlusid ära kasutades rattaga poes. Pool tundi läks, mis on hea, seega saab seda trippi homme ja ülehomme ka korrata. Kui vaja peaks minema, loomulikult. Kuigi üsna ebamugav oli hiljem kotti kaasas kanda, mul ei ole (veel?) oma kappi, kuhu üleliigseid asju ära panna, seega pean kõike koguaeg kaasas kandma. Keeleõpik, kaks sõnaraamatut, jope, kaustik, kuhu õnneks siiamaani kõik ained ära mahtunud, salvrätikud, juuksehari, fotokas, telefon. Nüüd ka toit. Õpikuid pole mul õnneks ka (veel?) mitte.

KOOLI-EXTRA: ESIMENE KOOLIPÄEV + posu tavaelupilte ja -juttu

2009-08-30T00:01:00.008+02:00

Esiteks taas Storm. Teretulemast minu kušetile.

Teiseks kaks pilti paar päeva tagasi toimunud lammaste kokkuajamisest maja kõrvalt põllult. Tagaplaanil olev katus on meie katus ja puudesalu on meie puud! Üks meestest on mu h-isa... Milline? See jäägu tänase öö saladuseks!

Ning taas üks pilt poodlemisvaldkonnast. Käisime taas paari kilomeetri kauguselt Avenhornist kala ja leiba ostmas, muuseas märkasin neid disainiimesid.

Kaks pilti keeleõppest. Tänaseks sai lisaks köögile ka elutuba täis sildistatud. Ajalehtedesse rohkem sodinud pole-- aga neis pole ka Eesti kohta rohkem midagi kirjutatud olnud.

Ja... kõige magusam tükk ikka viimasena:

Hommikune sõit Hoorni, mis algas kell 8.45, möödus edukalt ja vaid kolmekümne minutiga. Hea, et väntamiseks terve tunni jagu aega arvestanud olin, sest suutsin enne kooliõue jõudmist hetkeks linnas ära eksida ning ühelt mööduvalt vanadaamilt teed küsida, et lõpuks ikka õigesse kohta jõuda.

Õige koha üles leidnud, tiksusin järelejäänud pooltunni mööda kooli ringi, kuni minut enne tunni algust kell 10.10 bioloogiaklassi uks lahti tehti ning õpilased sisse lasti. Õpetaja pani mind mingi tšiki kõrvale istuma... (Ma ei mäleta ühtegi nime peale Suzanne ja Esmee, aga ainult neist esimesega suudan ka näo kokku viia)... ja tund algas ilma suurema kära või küsimusteta. Nii palju sain jutust aru, et õpiti käitumisharjumisi ja nende teket, jutu sees toodi ära ka Pavlovi refleks! Mis muuseas oli varem ka koduseinte vahel jutuks tulnud.

Järgnes tunnike pausi ning siis kehaline. Kõigepealt pidime läbi linna mere äärde väljakule sõitma, seal 12 minutit jooksma, siis veidike pallipüüdmist harjutama ning paaristunni tipphetkeks oli 10 minutit laptuusarnast pesapalli, milles ma õnneks osalema ei pidanud, sest kurikaga õhust palli tabamine oleks minu kohta veidike liiga suur ootus.
Tagasiteel kooli sõbrunesin kahe tütarlapsega (peaksin vist salaja inimestelegi hakkama silte selja külge kleepima, et nimesid meelde jätta), kellest üks oleks mulle mingit hollandikeelset sõna õpetada püüdes peaaegu liiklusõnnetuse põhjustanud. Õnneks sõitis ta vaid teisele plikale otsa ning auto sai jõnksuga puutumatult mööda. Kahjud: üks lahtitulnud kodar, mille mööduv vanatädike niks-naks ümber teiste kodarate põimis, mis lubas meil teekonda kooli poole jälle jätkata.

Siis keemia ning inglise keel, mis möödusid vahejuhtumiteta ning mind vaevavast igavustundest hoolimata üsna kiiresti. Inimesed koolis on üsna sõbralikud, kuigi esmamulje järgi öeldes mitte väga huvitavad. Esmamulje tähendab siinses kontekstis enamiku puhul muidugi ainult välimust. Eks tulev nädal toob veidike mõistlikumaid arvamusavaldusi.

Päeva kõige meeldejäävamaks osaks jäi siiski kojusõit. Tuul oli pöördunud ja puhus nüüd teadjameeste jutu järgi Beauforti skaalal lausa kuus palli välja. Rattaga vastutuult pedaalimine pole teab-mis meelakkumine, kohati pidin tugevamate tuuleiilide kätte sattudes lausa kraavi lendama.
Pärast tunniajast võitlus-väntamist olin õnneks koduväravate ääres, kümne sekundi pärast juba piki hoovi pealset kruusa pikali käinud ja parema jala põlve ära kriimustanud. Viskasin kodus koti voodi peale ja tšekkasin telefonist uut sõnumit, milles pool tundi vana teade h-isalt: "kui tuul liiga tugev, helista".

für paula

2009-08-28T21:15:00.008+02:00

Olgu, tõden ausalt, et sellel ei ole mingit pistmist Hollandiga, aga... Ma teadsin, et the Kinks on midagi tuttavat...

Ei, siiski: Pühapäeviti vaatame BBC-st "Jam & Jerusalem"i, ja see lugu(a mingi tšiki esituses) on tunnusmeloodiaks!

für Piret

2009-08-26T23:21:00.005+02:00

Ärkasin, käisin registreerisin end lõpuks linna sisse (varem lükkus see tähtis värk selle tõttu mitu korda edasi, et mu sünnitunnistus ainult vene ning eesti keeles oli, siin aga inglise/prantsuse/saksa/hollandikeelset vaja ja tõlge koju Eestimaale ununenud oli.. mis sõna see oligi, mis bioloogias taandarenenud jäänukorganit märkis? igatahes pole ma kunagi varem oma sünnitunnistust nii palju käes hoidnud ja uurinud kui nüüd. too keelebarjäär oli nagu pimesool, mille olemasolu sa tähelegi ei pane, no senikaua, kuni too põletikku ei saa ja valutama ei hakka. irooniline, et euroopas on siiski riike, kus ilma vene keele oskuseta hakkama saab!!) PS! "Sünnitunnistus" on nüüdseks siinseski peres teada-tuntud sõna.

Sama tripi vahepeal leidsime h-isaga mulle ka bussipeatuse, kust ma halva ilma korral kiiresti ja kuivalt kooli saan. Ei julgenud küsidagi, et äkki võiksin ma mõnel ilusa ilmaga päeval ka minna, nii iseenesestmõistetav tundus neile see 12 kilomeetrine tee rattaga Hoorni. Uou. Eks siis näis, mis saama hakkab. Kas ma üldse üles ärkama suudan hakata piisavalt vara. Tõtt-öelda pole mul täpset aimugi, millal see "siis" olema peaks ja millal ma regulaarselt koolis käima hakkan. Reedest alates vist? Vist.

Ülejäänud päeva veetsin kodus. Lõunapaiku korjasime taaskord ube, seekord lillasid, mis keetes pigmendi kaotavad ning tavalisteks rohelisteks muutuvad. Kolmandiku eraldasime õhtusöögiks, ülejäänud pakkisime sügavkülma. Muuseas on hollandlastel varude kogumise kohta oma sõna: hamsteren. (Seos on vist ilmselge.)

Päeva tipphetkede hulka kuulus ka fakti nentimine, et ma vist ikkagi ei ole kõlbeline muruniitmistraktorit juhtima, sest see ju ikkagi ka mootorsõiduk ning yfu poolt rangelt keelatud. Selle asemel rallisin tolmuimejaga mööda tube ning hiljem aitasin taaskord nõudepesul.

Mingist hetkest sadasin oma tuppa, avasin paki Eestist kaasa toodud mandel-kakaos-dražeesid ja hakkasin lõpuks ka veidike hollandi keele õppimisega tegelema.

Edasine õhtu möödus arvutis ning perekondliku telekavaatamisega-- "25 Hollandi kõige uhkemat telemomenti" + "Mõrvad Midsomeris"-- ning lämmatava köhaga, mis mind juba teist nädalat truult saatmas on. H-ema tegi isegi mulle köharohtu a la "it worked in Jane Austen!" ehk kuum vesi, paratsetamool ja mesi. Kummaline maitse.

Homne päev on lahtine, laupäeval lähme mingite häguste plaanide järgi vist šoppama... Kuigi hollandlaste "hägused plaanid" päevade planeerimisel pidid kindlad "jah"id olema...?

ilmselgelt ostsin uued kõrvaklapid

2009-08-24T22:26:00.007+02:00

...ning tänase muusikakuulamise/vaatamise kõige magusam tükk:

(+ some für Kommi 2 check out)

orientatsioonist, koolist, toidust ja telekast ehk viimatine nädal

2009-08-24T22:01:00.006+02:00

18.-22. augustil oli orientatsioon kõigile YFUga Hollandisse tulnud vahetusõpilastele. Nunnud tillukesed tüdrukud Taimaalt, leekivpunaste juustega lõputu energiaga Frietzen Kanadast, 11 sakslast, sealhulgas Lisa, kes mulle Arctic Monkeysid kitarril esitas, segaduses hiinlannad, üksikesindajatega Ida- ning Kesk-Euroopa riigid, Tšiili maffia, temperamentsed argentiinlased, hullumeelsed Gruusia tüdrukud ja paljud-paljud teised, kes laagri rõõmsaks ning meeldejäävaks tegid. Mõnesid rohkem ei näegi, samas teistega on ees veel keeletest, purjetamine ning kevadepoole muudki. Üks Eesti tüdrukutest elab mulle üsna ligidal, aga ma pole sugugi kindel, et temaga väga tihedalt suhtlema hakkan. Pilte ei teinud, võib-olla kunagi näen kellegi teise kaameras olevaid meistriteoseid. (Minu fotokal said akud juba esimesel päeval seitsmenda pildi juures tühjaks. Teisel päeval sain herilaselt nõelata.)

Üritan hästi palju arvutis olla, et Dexteri 2. hooaeg ära laeks. Kuigi vaatame igal pühapäeval "Jam & Jerusalem"i ja üleüldse BBC-sid, mis tolle vähese telekavaatamisvajaduse korvab, mis mind mõnikord teatud kellaaegadel, kui miskit head jälle ekraanil käimas, tabab.

Mis kummaline lause.

Eluke loksub tasapisi paika. Eile käisime esimest korda Hoornis-- tolles väikses sadamalinnas, kus õppimagi hakkan, sest Heerhugowaardi õppeasutused olid kõik juba pilgeni täis. Sõitsime ratastega sinna ja tagasi, mis teeb kokku umbes 24 kilomeetrit... Edaspidiselt sõidan seda iga päev.
Kooliga on nüüd asjad ajatud, täna käisin kohal, valisin profiili, kolmapäeval saan infomeili, milles kirjas, palju õpikuid ostma pean, millal tunnid on ja muud sellist üldist teavet.
Esimene koolipäev oli põhimõtteliselt täna. Põhimõtteliselt. Rahvas tuli eelmise aasta jäänukpahna kappidest ära koristama ning tunniplaane kätte saama. Kõik tüdrukud olid maikade+ plätudega, poisid teksades + triiksärkides.
Üsna karm oli tiksuda nende kõigi kõrval härra G kabineti taga ja klassijuhataja tulekut oodata, hostema saatjaks kaasas. Ma mitte ainult ei olnud võõras, vaid ka silmnähtavalt teistmoodi riides.
(Igatsen mõningaid esemeid, mis maha unustasin.)

Ilm on... ebahollandilikult soe ja kuiv? Korra tuli vihma orientatsiooni ajal, kohalikud naersid ja ütlesid, et tavaliselt ongi nii, et enamik päevi on märjad ja tormised ningheal juhul on üks päev sooja. Tutkit. Samas too üks vihmane päev möödunud neljapäeval oli päris võimas, algas ülikuuma hommikuga ning õhtul lõi lausa nii kõvasti välku, et üks perekonnatuttava tuttavatest sai kanu päästa üritades otsetabamuse ja surma. (Tõmbasin müslit kurku, kui seda kuulsin.)

Mm.. Eile õhtul käisime lähedalelavate perekonnatuttavate juures grillimas. Siinne taimetoitlaste "lihatoodete" valik on hiiglaslik. Toitu on üleüldse palju, inimesed söövad imekspandavalt palju. Küllap siis sõidavad ka rattaga piisavalt, et mitte paksuks minna.

Ostsin ipodile uued kõrvaklapid, jee!

Veidike igav on ikka... Veel.

teine ja kolmas päev ehk posu pilte ja sulgudes seletused

2009-08-16T19:24:00.005+02:00

(elan kolm meetrit alla merepinda, madalamal pool tammi. teisel pool teed on kõrgem ala ja suur kanal, kui kanalit oleks kuidagi võimalik ületada, jõuaks suurtele karjamaadele. ehk leian ühel päeval mõne hea silla)

(pilt Krisile, kalalett lähedalasuvas külas. siinne ema eelistab brände, isegi kui nimi šokolaadivõide purgil toote hinda kahekordistab. ostsime nutellat, jee! tuli kohe kodune tunne. koduse tunde tekitas ka hommikusöögiks leiva peale pakutav punasesõstra moos-marmelaad. ja lillherned ning kõrvenõgesed, mis aias kõige muu huvitava kõrval kasvavad!)

(lihtsalt üks tore kild, hehe, töötajannal oli sünnipäev ja terve pood oli selliseid silte täis riputatud : ) )

(lucky strike'idega tervitan helipea-Ossut. dextorid vasakul... mingi düsgraafik sai vist trükimasina taha. hingesugulane.)

(Jürile, land rover!)

(Storm!)

(mu esimesed kolm sõpra. eile ratast ostes tutvusin ka Laura W-ga, kes on must paar aastat vanem ja kellega ma võib-olla ühte kooli satun.)

Nägin täna hommikul üsna kummalist unenägu. Kõigepealt olime Läsna metsades seenel, siis tuli bin Ladeni näoga terrorist ja viskas pommi sinna orgu, kus parajasti korilusega tegelesime, jooksime autosse, tagurdasin autoga(erinevalt tavalistest unenägudes ei osanud ma seekord perfektselt manööverdada, seega uskusin gaasipedaali otsides, et mu elu on tõesti kaalul), terve perekond ukerdas autosse sisse ja kui korraks autost väljusin, et lähedal põõsaid nuuskiv Tont ka kaasa kutsuda, sai unenägu äkki otsa. Kurb oli üles ärgata.
Millegipärast tundus see, et täna alles vahetusaasta kolmas päev on, ebareaalsem kui nähtud unenägu. Karm äktšon võiks juba pihta hakata!

eesti elu

2009-08-15T19:08:00.004+02:00

Hüvasti, armas vennas, ehk kohtume veel "seal, kus on palju liha
ja kooki
ja värke, mida nuusutada."
Tont, 30. märts 2000 - 14. august 2009

koopaelanik

2009-08-14T21:33:00.005+02:00

Kõva sõna! Helenil, ühel viiest selleaastasest Eesti Hollandiyfukast pole kodus üldse netti, aga mul on lausa kolm korda kiirem kui Läsnal!

lennujamz // love estonia

2009-08-14T04:58:00.005+02:00

algus

2009-08-13T23:24:00.002+02:00

See viimane nädal Eestis on küll üsna fantastiline olnud, alustades Viru folgist, keskel Diana sünnipäev ning väike ärasaatmispidu, mis eile peetud sai, ja lõpetades Krisiga kinoskäiguga. Suur aitäh kõigile meelelahutajatele ja lõbusatele inimestele, kes kaasa viitsisid trallitada!

Pettumuseks kõigile neile, kes arvavad end teadvat, mida ma praegu tunnen-- ei ole mingit närvisolekut ega paanikat. Kohver sai nüüd õnneks pakitud ja olemine on üsna rahulik. Kummaline on lugeda neid sõnumeid telefonis ja kirjutisi msnis, kus sõbrad jätavad hüvasti, nagu läheksin ma viieks aastaks kuhugi Himaalaja koopasse pakku. Võib-olla saavadki kohapealsed olud sellised olema...?

Ma kardan tegelikult veidike oma uusi vanemaid, sest nad on mõlemad üle 50-aastased ja huvituvad aiandusest. Neil pole endal lapsi, aga maja on, koolini on 11 kilomeetrit, mida pean hakkama igal hommikul läbima. Üsna hirmutavad faktid siiani. Plusspoolelt... No Holland on õnneks üsna tilluke riik, kuhu palju rahvast kokku pressitud, ehk leian mõned huvitavad inimesed üles!

Nüüd veel viimane uinak kodusel Eestimaal ja...

3.40 hakkame Läsnalt sõitma
6.45 läheb lennuk
8.10 kohaliku aja järgi maandume Amsterdamis